Eesti haldusreformi järelmõjud ja edasised väljakutsed

Eesti haldusreform, mis vähendas 2017. aastal omavalitsuste arvu 213-lt 79-le, on olnud pikemaajalise diskussiooni objektiks. Reformi vedanud poliitikud nendivad, et ehkki saavutatu oli vajalik, nõuavad tänased demograafilised trendid ja riigi tsentraliseerimispüüd uut diskussiooni.

Eesti haldusreform, mis tipnes 2017. aastal omavalitsuste arvu kärpimisega 213-lt 79-le, on olnud ulatuslik protsess. Toona Taavi Rõivas teise valitsuse ajal ellu viidud muudatused olid aastakümneid kestnud poliitiliste vaidluste tulemus, mille eesmärk oli luua võimekamad ja iseseisvamad kohalikud omavalitsused.

Reformi tulemuslikkus ja tehtud vead

Toona regionaalministri ametit pidanud Arto Aas hindab reformi õnnestunuks. Tema sõnul on omavalitsuste võimekus kasvanud ning saavutatud koondumine oli vajalik samm, mida kinnitavad ka ekspertide analüüsid. Aas rõhutab, et tegu oli keerulise protsessiga, kus läbikukkumise riskid olid kõrged, kuid tulemus lõi pretsedendi, tõestades reformide teostatavust kehtiva põhiseaduse raamides.

Teistsuguse pilguga vaatab tagasi endine regionaalminister Siim Kiisler, kes oli reformikavade üks peamisi eestvedajaid. Tema hinnangul pidanuks protsess olema julgem. Kiisler märgib, et paljudel juhtudel vältisid väikeste valdade juhid ühinemist tõmbekeskustega, eelistades omavahelisi liitumisi, et säilitada kontrolli ja tagada mugavamaid valimistulemusi. See on aga viinud olukorrani, kus paljudel uutel valdadel puuduvad reaalsed keskused, tekitades elanike jaoks logistilisi ja teenusepõhiseid probleeme, nagu näiteks muusikakooli või gümnaasiumi kättesaadavus.

Demograafia sunnib uutele lahendustele

Nii Aas kui ka Kiisler tõdevad, et varasemad kalkulatsioonid vajavad tänases demograafilises olukorras ülevaatamist. Sündivuse järsk langus on muutnud omavalitsuste jätkusuutlikkuse küsimuse teravaks. Tööandjate Keskliit on hiljuti välja käinud visiooni, et 79 omavalitsust on Eestile liiga palju, soovitades edasist liikumist maakonnakeskuste põhiste üksuste suunas.

Kiisler rõhutab, et otsuste edasilükkamine on ohtlik strateegia. Tema sõnul kaotavad vähemvõimekad omavalitsused kiiremini elanikke, kes otsivad teenuseid ja elukeskkonda, mida väiksemad vallad suudavad pakkuda vaid piiratud ulatuses. Ta viitab naaberriikide, nagu Taani ja Läti praktikale, kus järgmised reformietapid on toimunud, et kohaneda muutunud oludega.

Tsentraliseerimise kriitika

Lisaks suuruse küsimusele on teravaks probleemiks muutunud keskvalitsuse soov tsentraliseerida otsustusõigust. Kiisler kritiseerib teravalt praegust lähenemist haridusvaldkonnas, kus ministeerium kirjutab ette nii õpetajate palgaastmed kui ka miinimummäärad. See on tema hinnangul vastuolus lähimuspõhimõttega, mille kohaselt peaksid otsused sündima võimalikult lähedal elanikele.

Samuti märgib ta, et haldusreformi käigus antud lubadus anda suurematele omavalitsustele rohkem finantsautonoomiat jäi täitmata. Aas lisab omalt poolt, et omavalitsuse kontseptsioon peab sisaldama ka identiteeti ja kultuurilist seotust, mitte olema vaid administratiivne masinavärk, mistõttu tuleb omavalitsuste rolli ja motivatsiooni ettevõtluskeskkonna arendamisel uuesti väärtustada.