Eesti drooniriigi ambitsioon vajab mõõdetavaid eesmärke

Eesti seab eesmärgiks saada maailma parimaks drooniriigiks, kuid hiljuti avaldatud drooniteekaart ei anna selget vastust, mille alusel seda edu mõõdetakse. Toimetaja Meelis Oidsalu küsib, kas tegemist on sisuka strateegiaga või üksnes ilusate sõnadega.

Eesti on kuulutanud oma soovi kujuneda maailma juhtivaks drooniriigiks, ambitsioon, mis kõlab muljetavaldavalt, kuid mida on seni keeruline hinnata. Eelmisel nädalal avalikustatud drooniteekaart pidi andma sellele visioonile selgema kuju, kuid paraku jätab dokument vastamata kõige olulisemale küsimusele: mille järgi me oma edu üldse mõõdame?

Lõppeesmärk on hägune

Meelis Oidsalu toob välja, et „maailma parim drooniriik" on loosungina atraktiivne, kuid strateegiana lünklik. Mis on need konkreetsed näitajad, tootmisvõimsus, ekspordimahud, sõjaline rakendus, regulatiivne keskkond, mis peaksid kinnitama, et Eesti on selle tiitli välja teeninud? Ilma selliste kriteeriumiteta on raske eristada tõelist arengut poliitilisest mürasaastest.

Eesti on varasemalt suutnud luua rahvusvaheliselt tunnustatud digilahendusi, e-riik, X-tee, digitaalne identiteet. Need on mõõdetavad saavutused, millel on selge mõõdupuu. Droonivaldkonnas pole analoogset raamistikku veel näha.

Tehnoloogiline ühendmüüt või edukülg?

Lähiaastad näitavad, kas drooniriigi kontseptsioon osutub järjekordseks rahvusvaheliseks eduloooks või jääb see pigem tehnoloogilise ühendmüüdi tasemele. Eestil on olemas mõned eeldused, väike ja paindlik riik, kõrge digipädevus ning julgeolekuvaldkonna motivatsioon droonitehnoloogiasse investeerida, eriti Ukraina sõja õppetundide valguses.

Kuid hea tahe ja üksikud algatused ei asenda selget tegevuskava. Drooniteekaart peaks vastama, millal ja kuidas soovitakse jõuda konkreetsete vahe-eesmärkideni, kes vastutab elluviimise eest ning milline on realistlik rahastamisplaan.

Maandumisraja küsimus

Drooniriigi loosungi probleem ei seisne selles, et eesmärk oleks vale, vastupidi, see on ambitsioonikas ja ajaliselt õige. Probleem on selles, et ilma selgete kriteeriumite ja vastutuse jaotuseta muutub iga strateegia pelgalt soovide nimekirjaks.

Eestil on võimalus näidata, et drooniriik pole ainult kommunikatsioonikampaania. Selleks tuleb aga luua mõõdetavad eesmärgid, selge ajakava ja mehhanismid, mis tagavad, et ambitsioon teisendub tegelikkuseks. Lähiaastad annavad vastuse, kas seekord on tegemist tõsise riikliku prioriteediga.