Eesti diplomaatiline kaal ületab ammu riigi formaalse suuruse

Eesti presidendikandidaatidelt oodatakse jätkuvalt peamiselt riigi esindamist välismaal, kuid see on 1990ndate jäänuk, mis alahindab Eesti tegelikku mõjuvõimu maailmapoliitikas. Diplomaatiline kapital, mida Eesti on aastakümnetega kogunud, võimaldab meil mõjutada rahvusvahelisi protsesse palju tõhusamalt, kui meie geograafiline suurus lubaks.

Välispoliitika ekspert Karoliina Ainge kirjutab, et Eesti presidendivalimiste eel keskendub avalik arutelu tihti küsimusele, kas kandidaat suudab Eestit maailmas hästi esindada. Kuigi konstitutsiooniliselt on esindusfunktsioon presidendi kohus, on see ambitsioon tänapäeva Eestis liiga tagasihoidlik. 1990ndatel oli rahvusvaheline tutvustamine mõistetav eesmärk, kuid praeguseks on Eesti kogunud piisavalt diplomaatilist kapitali, et seada kõrgemaid sihte.

Eesti ei ole enam riik, kes peab end maailmale tõestama või end esimest korda kaardile kandma. Meie välispoliitiline mõjuvõim ei seisne enam mitte nähtavuses, vaid suutlikkuses kujundada rahvusvahelisi kokkuleppeid ja panna suuremaid riike enda jaoks olulisi teemasid toetama. Ainge märgib, et kõige edukam mõjutustegevus on tihti see, kus lõpuks ei mäletagi keegi, kelle algne idee see oli, kuid Eesti ettepanek on jõudnud rahvusvahelisse lepingusse.

Diplomaatiline pärand ja selle hoidmine

Heaks näiteks Eesti diplomaatilisest kaalust on ÜRO Julgeolekunõukogu liikmesuse aeg aastatel 2020-2021. Eesti tõstatas küberjulgeoleku teema ning korraldas sellel teemal esimese ametliku istungi. Pärast Eesti mandaadi lõppu jätkasid teised riigid selle teema edendamist, tihti unustades, kes selle algatas. See tõestab, et Eesti suudab luua pretsedente, mis muutuvad rahvusvahelise poliitika loomulikuks osaks.

See mõjuvõim ei teki üleöö, vaid on pikaajalise töö vili. See on järjepidevus, mida kannavad edasi nii ametnikud, ministrid kui ka presidendid. Ainge toob esile Lennart Meri, Toomas Hendrik Ilvese ja Kaja Kallase kui eredamad näited poliitikutest, kes on suutnud oma ametikohast kaugemale vaadata ja Eestile olulist diplomaatilist kapitali juurde luua.

Uued ootused riigipeale

Presidendilt oodatakse tulevikus vähem pelka esindamist ja rohkem pikaajalist strateegilist mõtlemist. Küsimus ei peaks olema selles, kas riigipea suudab olla hea visiitkaart, vaid selles, millises seisus on Eesti suhted maailmaga viie aasta pärast. Kas meil on rohkem usaldusväärseid kontakte? Kas oleme suutnud enda prioriteete edukalt teistele riikidele maha müüa?

Diplomaatiline mõjuvõim on ressurss, mida saab kas kasvatada, hoida või raisata. Eesti suureks eeliseks on asjaolu, et me ei alusta nullist, vaid toetume aastakümnete pikkusele traditsioonile. Iga ametnik ja riigipea saab selle kapitali enda käsutusse ning vastutab selle eest, et see pärand tuleviku jaoks tugevamana edasi antaks.