Eero Merilind: perearstisüsteem on Eesti edulugu, aga arutelu kaldub valele teemale

Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige ja perearst Eero Merilind (Reformierakond) leiab, et avalik arutelu perearstisüsteemi üle on kaldunud valele küsimusele. Selle asemel et keskenduda bürokraatia vähendamisele ja arstidele rohkem ravimisaega andmisele, vaidleb ühiskond perearstikeskuste omandivormi üle. Merilindi hinnangul on see vale teemapüstitus.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige ja perearst Eero Merilind (Reformierakond) tõstatab olulise hoiatuse: Eesti perearstisüsteemi puudutav avalik arutelu on kaldumas valesse suunda ning selle tulemusel võib kannatada üks riigi tõelisi edukaid tervishoiureformide tulemusi.

Õige küsimus vs vale küsimus

Lähtepunktiks on Madis Veskimägi hiljutine arvamuslugu, milles tõstatatakse sisuline ja õigustatud küsimus: kuidas tagada, et perearstidel oleks rohkem aega patsientide ravimiseks ning vähem bürokraatiat ja mittearstlikke kohustusi. Merilind nõustub selle eesmärgiga täielikult.

Probleemiks on aga see, et avalik arutelu on kiiresti nihkunud hoopis teisele küsimusele, kas perearstikeskused peaksid olema eraomandis või riigi ja kohaliku omavalitsuse käes. Merilindi hinnangul on see vale teemapüstitus, mis suunab tähelepanu kõrvale tegelikest lahendamist vajavatest probleemidest.

Perearstisüsteem kui edulugu

Merilind rõhutab, et Eesti perearstisüsteem on aastate jooksul kujunenud tõeliseks edulooks, süsteem, mida tasub hoida ja arendada, mitte lammutada ideoloogiliste omandivormi vaidlustega. Perearstide töö sisu ja kvaliteet on see, mis määrab patsiendi tervishoiukogemuse, mitte see, kelle bilansil vastav kinnisvara ja asutus seisab.

Omandivormi küsimus on küll poliitilistele debattidele omane ja kergesti mõistetav, kuid see ei pruugi viia parema tervishoiuni. Merilindi sõnul tuleks hoopis küsida: kuidas vabastada perearstid bürokraatia küüsist, et nad saaksid teha seda, milleks nad on koolitatud, ravida patsiente.

Mis tegelikult vajab lahendamist

Eesti perearstid seisavad silmitsi kasvava halduskoormusega, mis sööb ära aja, mida võiks kasutada otseseks patsiendikontaktiks. Arutelude keskmesse tuleks seada konkreetsed küsimused: millist aruandlust saab lihtsustada, milliseid ülesandeid saavad täita teised tervishoiutöötajad ning kuidas digilahendused saaksid vähendada käsitööd.

Merilind kutsub nii poliitikuid kui ka avalikkust üles hoiduma lihtsustavatest omandivormi debattidest ja pöörduma tagasi sisu juurde, kuidas muuta perearstide töö sisulisemaks ja patsiendikesksemaks. Eesti tervishoiu tulevik sõltub sellest, kas suudetakse küsida õigeid küsimusi.