Eelarvepuudujäägi petlikkus: miks Eesti ja Venemaa numbrid ei ole võrreldavad

Venemaa rahandusminister Anton Siluanov on tunnistanud, et riik peab sõjaliste kulutuste tõttu tsiviilsektori investeeringuid piirama. Eelarvepuudujäägi võrdlemine Eestiga on aga eksitav, kuna raha kasutamise eesmärk ja majanduslik mõju on kardinaalselt erinevad.

Venemaa rahandusminister Anton Siluanov kinnitas hiljutisel Moskva finantsfoorumil, et riik on sunnitud osa kavandatud kulutusi edasi lükkama. Tema sõnul on praegune majanduspoliitika allutatud rinde vajadustele, mis on kujunenud eelarve absoluutseks prioriteediks.

Eesti majandusruumis on tekkinud arutelu, kus riigieelarve puudujäägi protsente kõrvutatakse Venemaa omadega. See võrdlus on majanduslikult põhjendamatu. Üksnes protsendinumber ei kirjelda ressursi kasutamise eesmärki, millel on pikaajaline mõju riigi toimepidevusele.

Venemaa 2026. aasta föderaaleelarve raames on riigikaitsele ning sisejulgeolekule planeeritud ligikaudu 16,8 triljonit rubla. See moodustab ligi 38 protsenti kogu riigi kavandatud kuludest. Võrdluseks on haridusele ja tervishoiule suunatud vaid kaheksa protsenti eelarvest. Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) hinnangul võivad Venemaa tegelikud sõjalised kogukulutused ulatuda 14,9 triljoni rublani ehk 6,3 protsendini sisemajanduse koguproduktist (SKP).

Sõjamajandus võib lühiajaliselt statistilist SKP kasvu toetada, kuid see ei tähenda ühiskondliku heaolu suurenemist. Kui riik finantseerib relvastuse tootmist, tekib küll ajutine nõudlus tehastele ja töötajatele, kuid pärast laskemoona hävimist sõjategevuses ei jää riigile alles ühtegi tootlikku vara. See on erinevus võrreldes infrastruktuuri- või haridusinvesteeringutega, mis peavad pikaajaliselt toetama majanduse tootlikkust.

Eesti kaitsekulutused teenivad teistsugust eesmärki. Investeeringud õhutõrjesse või muusse kaitsevõimesse on suunatud riigi ja selle majanduse püsimise tagamisele võimaliku rünnaku tingimustes. See ei ole mõeldud taristu või tootmisvõimsuste hävitamiseks, vaid nende kaitsmiseks. Seetõttu jääb laenatud raha eest saadud väärtus, julgeolek, riigile alles ka pärast investeeringu tegemist.

Sõjaliste kulutuste maht on Venemaal kasvanud märgatavalt: uuringute kohaselt olid kulutused käesoleva aasta esimesel poolel 65 protsenti suuremad kui 2024. aastal samal perioodil. See kurnab riigieelarvet ja sunnib valitsust piirama tsiviilteenuseid, et leida katet augule, mis Bloombergi allikate kohaselt võib ulatuda ligi üheksa triljoni rublani.