Ebaõiglane toetussüsteem takistab paljude Eesti tudengite ligipääsu kõrgharidusele

Praegune vajaduspõhise õppetoetuse süsteem Eestis jätab hätta tudengid, kelle vanemad on lahku läinud või puuduvad, kuid kelle sissetulekud arvestatakse sellest hoolimata pere sissetulekute hulka. See tekitab olukorra, kus juriidiline raamistik ei vasta tegelikule elule, takistades noorte haridusteed.

Eesti kõrgharidussüsteemi üks eesmärke on tagada võrdne ligipääs õppimisele, kuid kehtiv vajaduspõhiste õppetoetuste mudel tekitab praktikas karjuvat ebaõiglust. Probleem seisneb leibkonna sissetulekute arvestamise põhimõtetes, mis ignoreerivad peresuhete tegelikkust ja jätavad paljud abivajavad noored toetuseta.

Sageli kujuneb takistuseks olukord, kus tudengiks pürgiva noore vanemad ei ela koos. Kui üks vanem on pereelust eemaldunud, kuid teenib head palka, arvestatakse tema sissetulek seaduse järgi endiselt lapse leibkonna hulka kuni noore 24-aastaseks saamiseni. See tähendab, et paberil on tudengi pere sissetulek piisavalt suur, kuigi tegelikult puudub noorel igasugune reaalne rahaline tugi teiselt vanemalt.

Juriidiline tupiktee

Kuigi seadusandlus võimaldab teoreetiliselt nõuda teiselt vanemalt kohtu kaudu elatist või toetust, on see paljudele tudengitele kättesaamatu tee. Kohtuvaidlused on aeganõudvad, emotsionaalselt kurnavad ja tihti ka kulukad. Noorele, kes alles alustab oma iseseisvat elu ja vajab riigi tuge, ei peaks olema lahenduseks sundida teda oma vanemaga kohtus võitlema paarisaja euro pärast.

Riiklik toetussüsteem peaks arvestama tegelikku majanduslikku olukorda, mitte jäigalt kinni hoidma formaalsetest leibkonna määratlustest. Praegune praktika, kus eemalviibiva vanema sissetulekud jätavad lapse vajaduspõhisest toetusest ilma, pärsib võrdseid võimalusi. Kui eesmärk on kõrghariduse kättesaadavus, peab seadusandja leidma viisi, kuidas toetused jõuaksid nendeni, kes on reaalses majanduslikus raskuses, sõltumata nende vanemate formaalsest staatusest.