Droonid, karistused ja betoonmoodulid: Eesti julgeolek liigub piirilt inimeste lähedale

Oktoobri teisel poolel tuli julgeolekuteemalisi otsuseid tihedalt: valitsus kiitis heaks raadioside segamise eelnõu, Brüssel lubas idapiiri droonitõrjeks 32 miljonit eurot ja Tallinnas avati esimene avalik varjend. Need sammud kokku näitavad, et riik ei valmistu enam ainult piiri kaitsmiseks, vaid ka selleks, et hübriidohu ja õhuohu korral elu linnades ja vallamajades toimiks. Lahtine on aga see, kui kiiresti ja kelle raha eest see valmisolek tegelikult valmib.

Mis juhtus

Viimase kolme nädala uudiseid vaadates jääb mulje killustatusest: üks eelnõu siin, üks varjend seal. Kui need kõrvuti panna, joonistub välja selge suund. Eesti julgeolekupoliitika ei piirdu enam heidutuse ja idapiiriga, vaid läheb sammhaaval sinna, kus inimesed elavad.

15. oktoobril kiitis valitsus heaks eelnõu, mis annab politseile, kaitseväele ja päästeametile õiguse kasutada raadioside segamist ohtude tõrjumiseks. Eelnõu peamine eesmärk on võimaldada tõhusamat võitlust droonidega. Samuti loob see raamistiku, mille alusel saab kaitsetööstuse tehnoloogiaid testida.

Samal päeval teatasime kahest muust sammust. Euroopa Komisjon andis põhimõttelise heakskiidu 32 miljoni euro eraldamiseks idapiiri õhuseire- ja droonituvastussüsteemile, mille Eesti rajab koostöös kaitseväega. Süsteem peab valmima 2029. aasta lõpuks. Justiits- ja digiministeerium valmistab ette eelnõu, mis tõstaks riigikaitseliselt olulise vara kahjustamise eest määratavad karistused kuni kaheksa-aastase vangistuseni.

16. oktoobril avati Tallinnas esimene avalikuks kasutamiseks mõeldud varjend. Linnavalitsus plaanib järgmisel aastal paigaldada veel 40-50 sarnast moodulit. Tiigiveski pargis, Kalevi spordihalli kõrval, avatud betoonmoodul mahutab 22 inimest ja maksab 70 000 eurot. See kaitseb plahvatuslainete ja kildude eest.

Kolm kihti ühes mõttes

Neid samme seob loogika, mille võiks kokku võtta nii: tuvasta, hoia ära, kaitse.

Nende kihtide ajaskaala on väga erinev. Droonisüsteem valmib kolme aasta pärast. Varjendimoodulid peaksid linnapildis ilmuma järgmisel aastal. Karistuste eelnõu on alles juriidilises ettevalmistuses. Raadiosegamise eelnõu on seevastu valitsuse laualt läbi käinud. Seega ei ole julgeolek praegu kuigi hästi sünkroonitud, ja see on üks põhjus, miks neid uudiseid ei tasu vaadata eraldi.

Mida see tavainimesele tähendab

Idapiiri lähedal elavatele on droonisüsteem esmajoones turvatunde küsimus. Sihtotstarbeline õhuseire annab ametkondadele rohkem aega reageerida. Eesmärk on ametlikult just see: piiriturvalisus ja reageerimisvõime. Raha tuleb Euroopa Liidult, mis on oluline. Eesti ei pea kogu kulu kandma, kuid ka heakskiit on esialgu ainult põhimõtteline.

Kõigile ülejäänutele on kõige käegakatsutavam muutus varjend. Kuid siin tuleb arvudega ettevaatlik olla. Üks 70 000-eurone moodul pakub kohta 22 inimesele, see teeb ligikaudu 3200 eurot koha kohta. Kui järgmisel aastal paigaldatavad 40-50 moodulit oleksid samasugused, jääks Tallinna avalikes varjendites kohti umbes tuhande ringis. See on arvutuslik näide, mitte linna lubadus. Võrdluseks on pealinnas väga palju inimesi, ja just see vahe näitab, miks varjend on praegu pigem esimene samm kui lahendus.

Tähtis on ka varjendi liik. Moodul kaitseb plahvatuslainete ja kildude eest. See on varjumiskoht õhuohu korral, mitte pikaajaline varjupaik. Selline eristus aitab seada ootusi õigesti.

Ettevõtetele ja kaitsetööstusele on kaks sõnumit. Esiteks laieneb raadiosegamise eelnõuga võimalus tehnoloogiaid testida. Teiseks muudavad kavandatavad karmimad karistused riigikaitselise vara kahjustamise tõsisemaks kuriteoks. Kaheksa aastat vangistust on märk, et riik näeb sabotaaži ja hübriidtegevust osana julgeolekupilti, mitte tavalise vandalismina.

Inimene süsteemi sees: Metsavase juhtum

Samal nädalavahetusel, kui julgeolekuteema muidu käis tehnika ja õiguse üle, tuletas Tallinna Ringkonnakohus meelde, et julgeolek on ka inimeste valikute küsimus. 11. oktoobril teatasime, et kohus jättis jõusse otsuse, millega keelduti riigireetmises süüdi mõistetud Deniss Metsavase ennetähtaegsest vabastamisest. Kohus tunnistas vangistuses näidatud edusamme, kuid pidas vabanemist karistusaja poolest ennatlikuks.

See otsus ei ole otseselt seotud eelnõudega, kuid näitab, kuidas õigussüsteem kaalub kaht asja: kuriteo raskust ja karistusaja jooksul toimunud muutust. Kui karistuspoliitikat riigikaitse valdkonnas karmistatakse, hakkab sama küsimus kerkima ka uute süütegude puhul.

Soome lahe sulgemise jutt

Kõrvalt on avalikku arutelu kütnud ka küsimus, kas Läänemerd ja Soome lahte võiks Vene laevadele sulgeda. 12. oktoobri ülevaates hoiatasid eksperdid bravuurikate avalduste eest. Nende hinnangul võib sõjaline operatsioon Soome lahes lisaks heidutusele ohustada ka liitlaste varustusteid ja tsiviilkaubandust.

See on hea vastukaal üldisele tonaalsusele. Kõik kaitsega seotud ideed ei ole võrdselt kasulikud. Droonitõrje, varjendid ja karistused on defensiivsed ja kontrollitavad sammud. Merepiiramine on aga eskalatsioonirisk, mis puudutab kogu piirkonna kaubandust. Eesti jaoks, kelle kaubandus ja liitlaste toetus sõltuvad mereliinidest, ei ole see abstraktne küsimus.

Valmisolek algab vallamajast

Võib-olla kõige olulisem lugu jäi pealkirjades tagaplaanile. 20. oktoobril toimunud Vastseliina kriisiseminaril keskenduti kohaliku tasandi valmisolekule ja koostöövõrgustikele. Osalejad analüüsisid uue kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse mõju ning jagasid kogemusi kriisijuhtimisest.

Sama päeva külalisena Tallinnas rõhutas Iisraeli tsiviilkaitseekspert Yoram Laredo, et Eesti saab tsiviilkaitses palju ära teha. Tema soovitus oli kaks asja: keskenduda elanike teavitamisele ja kasutada olemasolevaid ressursse nutikalt. Iisraeli eeskujuks tõi ta varjendite võrgustiku ja pideva elanikkonna informeerimise, mis on aidanud ühiskonnal rasketes olukordades toime tulla.

See sõnum on Eesti arutelule kasulik, sest see nihutab rõhu raha pealt korralduse peale. Betoonmoodul on nähtav ja pildistatav. Kuid kui inimene ei tea, kus lähim varjumiskoht on, mida signaal tähendab ja kes kohalikus omavalitsuses vastutab, ei päästa ka kallis rajatis. Seetõttu on Vastseliina ja Laredo sõnum tegelikult sama: valmisolek tekib koostööst ja teadlikkusest, mitte ainult infrastruktuurist.

Positsioonid

• Valitsus põhjendab raadiosegamise eelnõud vajadusega tõrjuda ohte, eelkõige droone, ja anda ametkondadele selge õigusraamistik.
• Justiits- ja digiministeerium seostab karmimad karistused soovega kaitsta julgeolekuasutusi ja kaitsetööstust hübriidohtude eest.
• Tallinna linnavalitsus näeb moodulvarjendeid kiire ja mõõdetava sammuna, mida soovib järgmisel aastal oluliselt laiendada.
• Eksperdid hoiatavad, et jõuline retoorika Soome lahe teemal võib tuua tagasilööke, ja Laredo kutsub üles panema rõhku elanike teavitamisele.

Mis on veel lahtine

Siin on kohti, kus meie praegune ülevaade lõpeb ja küsimused algavad.

1. Raadiosegamise piirid. Eelnõu annab ametkondadele uue õiguse, kuid avalikkusele ei ole veel selge, kuidas on tagatud, et segamine ei mõjuta tavaelanike sidet, ning kes ja mis tingimustel selle üle otsustab. Seda tuleks jälgida Riigikogu menetluses.
2. Karistuste eelnõu sõnastus. Kaheksa aasta ülempiir on ministeeriumi kavatsus. Lõplik tekst näitab, kuidas defineeritakse „riigikaitseliselt oluline vara“.
3. EL-i raha lõplik otsus. 32 miljonit on põhimõtteline heakskiit. Tähtaeg, 2029. aasta lõpp, jääb pikaks perioodiks.
4. Varjendite hind ja asukohad. Pole teada, kuhu 40-50 moodulit tulevad, kui palju need kokku maksavad ja kuidas elanikke nende asukohast teavitatakse. Samuti ei ole selge, kas samasugune lahendus jõuab ka väiksematesse linnadesse.
5. Kohaliku tasandi roll. Vastseliina seminar tõstatas küsimuse, kas omavalitsustel on uue kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse nõuete täitmiseks piisavalt inimesi ja raha.

Mida sellest järeldada

Eesti julgeolek on oktoobris muutunud nähtavamaks, kuid ka ebaühtlasemaks. Piiri tehniline kaitse on rahastatud ja tähtajaga. Õiguslik raamistik on teel. Elanike kaitse on aga alles algamas: üks avalik varjend pealinnas, kavad järgmiseks aastaks ja eksperdi soovitus mitte unustada kõige lihtsamat, ehk inimeste teavitamist.

Kui riik tahab, et kogu see kihistus toimiks, tuleb järgmise poole aasta jooksul vastata kõige tavalisematele küsimustele: kuhu ma lähen, kes mulle ütleb ja kes selle eest vastutab. Tehnoloogia ja karistused loovad turvatunnet, kuid julgeolek hakkab päriselt toimima siis, kui seda on valmis kasutama ka inimene, kes ei loe uudiseid.