Doris Kartau: Noblessneris valminud sarja sünd lükkas piire

Parima telerežisööri tiitli pälvinud Doris Kartau avab oma tunnustatud draamasarja „Minu kallis ema“ loomisprotsessi, mis nõudis pikki tunde eeltööd Tallinna rannarajoonis. Režisöör tõdeb, et keeruline inimsuhete dünaamika pakkus väljakutseid, mida ta algul ei osanud oodatagi.

Tallinnas, Noblessneri kvartalis asuv kohvik on olnud ühe Eesti viimase aja kõnekaima seriaali sünnipaigaks. Just siin, sadamapiirkonnas jalutades, lihvis telerežisöör Doris Kartau oma auhinnatud teose „Minu kallis ema“ nüansse, mis tõid talle hiljuti valdkonna tippauhinna.

Kui projekt esmakordselt Kartau lauale jõudis, ei olnud ta sugugi veendunud, kas soovib seda vastu võtta. Algne stsenaarium ja seal kirjeldatud karakterite vahelised lõhed mõjusid talle võõristavalt. Ta meenutab, et «see lugu tundus mulle esimese hooga väga jahmatav». Siiski hakkas teda emana huvitama emade ja tütarde keeruline suhe ning küsimus sellest, miks täiskasvanud inimesed tihti mürgistes mustrites kinni on.

Loominguline koostöö üle piiride

Kuna stsenarist Raoul Suvi elas sel ajal Norras, toimus suurem osa tihedast suhtlusest distantsilt. Kartau veetis tunde Noblessneri kail jalutades, et keskenduda vaid dialoogile ja tegelaskujude arengule.

«Jalutasin tundide viisi, meie kõned olid kahe-kolmetunnised. Rääkisime kõigest, läksime tegelastesse hästi süvitsi,» kirjeldab Kartau tööprotsessi. Tema sõnul oli Suvi tehtud eeltöö ja stsenaariumi detailirohkus see, mis lubas nii sügavat psühholoogilist sukeldumist.