Doktoritöö: Eesti emadushoolduse teenused on killustunud

Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöö juhib tähelepanu Eesti emadushoolduse süsteemsetele puudujääkidele, kus abi kättesaadavus sõltub endiselt naise elukohast. Uuringu autori Silja Mets-Oja sõnul takistab tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostööd infosüsteemide ja õigusliku aluse puudumine.

Eestis on rasedus-, sünnitus- ja sünnitusjärgne hooldus killustunud süsteemiks, kus vajaliku abi kättesaadavus sõltub tihti naise elukohast või spetsialistide individuaalsest panusest. Tallinna Ülikoolis kaitstud värske doktoritöö osutab, et tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö on puudulik, mistõttu ei jõua vajalik tugi peredeni järjepidevalt.

Koostöö takistused sektorite vahel

Silja Mets-Oja, kes juhib Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis tervisehariduse keskust, uuris oma töös emadushoolduse kujunemist tervishoiu ja sotsiaalhoolekande kokkupuutepunktides. Ta nentis, et kuigi mõlema valdkonna spetsialistid soovivad naisi aidata, takistab süsteemset tuge info vahetamise puudumine. Tervishoiutöötajatel puudub selge õiguslik alus vajaliku teabe edastamiseks sotsiaaltöötajatele, mistõttu jääb koostöö sageli vaid spetsialistide isiklike kontaktide tasemele.

Uuring toob välja, et teenuste ahel on katkendlik, eriti sünnitusjärgsel perioodil. Kui tervishoiusüsteem keskendub peamiselt lapse tervise jälgimisele, siis ema vaimne heaolu ja igapäevane toimetulek kipuvad fookusest välja jääma. Naised ise tunnetavad sageli survet naasta kiiresti igapäevaellu, peljates ühtlasi abi küsimisega kaasnevat stigmat.

Geograafiline ebavõrdsus

Silja Mets-Oja rõhutas oma analüüsis ka piirkondlikku ebavõrdsust, mis teravnes 2018. aastal, kui Valgas ja Põlvas sünnitusosakonnad suleti. Tema uuringus osalenud naiste kogemused näitavad, et pikad vahemaad haiglateni on muutunud reaalsuseks, mis mõjutab sünnitusootel perede turvatunnet.

Üks uuringus osalenud ema kirjeldas olukorda, kus ta pidi sünnitamiseks sõitma kodust 120 kilomeetri kaugusele. Probleemiks osutus ka haiglate valmidus: naisi võidakse sünnitustegevuse varases staadiumis haiglast koju tagasi saata, mis tähendab maapiirkonna elanikele logistiliselt keerulisi ja kurnavaid edasi-tagasi sõite. Autor märgib, et lisaks kliinilistele näitajatele tuleks teenuste ümberkorraldamisel senisest enam arvestada kogukonna turvatunde ja toimetulekuga.

Ennetuse ja toe vajadus

Doktoritöö autori hinnangul peaks Eesti liikuma mudeli poole, kus abivajadust märgataks varakult. Ta soovitab kaaluda maapiirkondades töötavate ämmaemandate roteerumist suuremates haiglates, et säilitada nende erialast pädevust, ning panustada sünnitusjärgsetesse koduvisiitidesse.

Samuti on vajalik tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi tihedam lõimumine, sarnanedes näiteks Soome praktikatele, kus teenuste vaheline infoliiklus on paremini korraldatud. Süsteemne sekkumine alles siis, kui probleemid on juba tekkinud, ei ole Silja Mets-Oja hinnangul jätkusuutlik.