Diana Berg: sõda on loonud nähtamatu piiri põgenenute ja Ukrainasse jäänute vahele

Mariupolist pärit kultuurikorraldaja Diana Berg kirjeldab valusat emotsionaalset lõhet, mis on tekkinud Ukrainast lahkunud ja kodumaale jäänud inimeste vahele. See ei ole ainult füüsiline distants, vaid kahe erineva reaalsuse kokkupõrge, mis tekitab süütunnet, kadedust ja võõrandumist.

Mariupolist pärit kunstnik ja kultuurikorraldaja Diana Berg tõdeb, et Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse on tekitanud lõhe, millest avalikult eriti ei räägita. See kuristik ei jookse mitte rindejoonel, vaid läbi ukrainlaste endi, eraldades need, kes leidsid varjupaiga Euroopa linnades, ja need, kes on jäänud Kiievisse või mujale Ukrainasse, kus igapäevaelu on dikteeritud õhurünnakutest.

See eraldatus on hiilinud ligi vaikselt. See väljendub hetkedes, mil arusaam reaalsusest muutub teineteisele mõistetamatuks. Kui välismaal viibiv kolleeg palub kohtumise ümber tõsta mugavuse või ajakava tõttu, võib see kodumaale jäänud inimeses tekitada ootamatu ja terava reaktsiooni. See pole lihtsalt arusaamatus, vaid tunne, et teine pool ei ela enam samas maailmas.

Ühel suvel Euroopas viibides tabas Berg end sõpradega terrassil istumas. Kui telefonides kõlasid õhurünnaku hoiatused, jäid kõik vait. See oli ehmatav hetk, kus ühesugune hirm põrkus erinevate kontekstidega. Need, kes asuvad turvalises Euroopas, Berliinis, Viinis või Varssavis, kogevad sõda läbi ekraanide ja info. Need, kes on jäänud, kogevad seda oma kodude seintes, oodates teateid lähedastest, kes on rünnakute all. Hirm on sama, kuid olemine mitte.

Selle kõige all peituvad tunded, mida on piinlik tunnistada: viha ja kadedus. Kui ema lahkub Kiievist tagasi Bulgaariasse, tekib tütrest lahkujas kurbus ja küüniline mõte oma egoismist. Miks on teistel lihtne reisida ja maailmas liikuda, samas kui iga tema enda liigutus nõuab keerulist logistikat, piirilubasid ja võitlust ajaga? Need mõtted tekitavad vaid häbi, sest tegelikult ei taha ta kedagi süüdistada.

See lõhe pole teadlik valik ega teineteisest eemaldumine, vaid sõja paratamatu tagajärg. Berg igatseb taga aega, mil lähedased elasid samas reaalsuses. Nüüd on kaart muutunud ja kohtumised on harvad. See ei ole enam "meie", vaid "mina" ja "nemad".