Dahshuri printsesside luud paljastasid Vana-Egiptuse sõdalasnaised

Dahshuri püramiidikompleksist leitud kuninglike printsesside luud näitavad, et nad võisid regulaarselt harjutada vibulaskmist ja lähivõitlust. Egiptuse ja Ühendkuningriigi teadlased tuvastasid luustikel korduva tugeva füüsilise koormuse jälgi.

Dahshuris Egiptuses maetud kuninglike printsesside luustikud näitavad, et kõrgest soost naised ei pruukinud õukonnas piirduda üksnes rituaalsete ja passiivsete rollidega. Nende käeluudel leiduvad muutused viitavad aastatepikkusele relvade käsitsemisele ning tugevale kehalisele treeningule.

Luud jutustavad elust

Uuring käsitles Keskriigi hilisperioodil, umbes aastatel 1850-1700 e.m.a, Dahshuri püramiidikompleksi maetud kuningliku perekonna liikmeid. Seal leidsid viimse puhkepaiga kuningas Hor ning printsessid Ita, Khenmet, Itaweret ja Noub-Hotep.

Haudadest leitud hauapanuste seas olid vibud, nooled ja pistodad. Varem peeti neid esemeid peamiselt sümboolseks varaks, mis pidi saatma surnuid hauatagusesse ellu. Luustike uus bioarheoloogiline analüüs annab aga põhjust arvata, et relvadel oli printsesside eluajal ka praktiline tähendus.

Printsesside rangluudel, küünarvartel ja teistel käeluudel olid silmatorkavalt arenenud lihaskinnituskohad. Eriti tugevad muutused paremal käel viitavad raskete relvade hoidmisele ning jäiga vibunööri vinnastamisele. Luude struktuur sobib kokku aktiivse eluviisiga, mille juurde kuulusid korduvad ja suurt jõudu nõudvad liigutused.

Relvad ja vigastused

Printsess Noub-Hotepi kämblaluud olid pideva koormuse tagajärjel lausa kaardunud. Teadlaste hinnangul sobib see muutus tema hauast leitud pikkade nooltega. Printsess Ita luud kandsid omakorda tugeva haarde jälgi, mis võib viidata osavale pistodakäsitsemisele.

Luustikud näitasid samal ajal, et kuninglik elu ei kaitsnud haiguste ega vigastuste eest. Nii printsessidel kui ka kuningas Horil olid lapsepõlves tekkinud ainevahetusliku stressi jäljed koljudel ja pikkadel toruluudel. Printsess Itawereti roietelt leiti hästi paranenud murrud, mis võisid tekkida kõrgelt kukkumisel või tugeva löögi tagajärjel. Sarnaseid vigastusi oli ka kuningas Horil.

Kuna luudel ei olnud tõsiste tüsistuste märke, järeldavad uurijad, et kuninglik perekond võis saada oma aja kohta erakordselt head arstiabi.

Sajandiks unustatud leiud

Prantsuse arheoloog Jacques de Morgan kaevas säilmed välja 19. sajandi lõpus. Pärast esmast uurimist pakiti luud puitkastidesse ja viidi Kairosse, kus need seisid üle saja aasta Egiptuse muuseumi hoidlas. Teadlased leidsid kastid hiljuti taas ning rakendasid nende uurimisel osteobiograafilisi meetodeid, mis võimaldavad luudelt lugeda inimese toitumise, haiguste ja igapäevase kehalise koormuse jälgi.

Uuringul on siiski piirangud. Dahshuri säilmetel puuduvad pealuud, mis viidi 20. sajandi alguses Kairo meditsiinikooli anatoomiamuuseumisse. Seetõttu ei saa teadlased luustikke praegu tervikuna hinnata.

Edasised vana-DNA ja isotoopide analüüsid võiksid aidata kindlaks teha kuningliku perekonna liikmete päritolu ning sugulussidemeid. Laboritöö alustamiseks ootavad uuringu autorid Egiptuse turismi- ja muinsusasjade ministeeriumi ametlikku luba.