Charlotte Higgins: kuidas ukraina keele õppimine avas vaate sõjaaja valule
Briti ajakirjanik Charlotte Higgins jagab oma kogemust ukraina keele õppimisel, tuues esile, kuidas keeleõpe põimus paratamatult sõjaaja reaalsusega. Tema õpetaja Olha Makar, kes on ise kodukohast sunnitud lahkuma, aitas tal mõista nii keele nüansse kui ka ukrainlaste sügavat kaotusevalu.
KultuurCharlotte Higgins, kes töötab kultuuriajakirjanikuna, sattus pärast visiite Ukrainasse otsuse ette õppida kohalikku keelt. Inspiratsiooniks said kohtumised sõja jalus elavate kunstnike, luuletajate ja kirjanikega. Juba enne kodumaale naasmist teadis ta, et soovib ukraina keelt mõistma hakata.
Keelest sai Higginsile silla, mis ühendas ta Ukraina elanike igapäevaeluga. Tema keeleõpetajaks sai Olha Makar, kes tegeles Ukrainast põgenenud teismeliste aitamisega ja leidis tihedas graafikus aega iganädalasteks tundideks. Erinevalt tavapärasest keeleõppest, kus fookus on sageli reisimisel või restoranitellimustel, täitus Higgins sõnavara hoopis teistsuguste mõistetega.
«Kui õpid itaalia keelt, õpid tellima toitu või küsima teed katedraali juurde. Ukrainas oli see kõik olemas, kuid palju oli ka kurbust,» kirjeldas Higgins. Tema õpitu hõlmas sageli termineid, mis on otseselt seotud rünnakute ja turvalisusega, sõnad droonide, rakettide, õhuhäirete ja pommivarjendite kohta olid keeleõppe lahutamatu osa.
Isiklikud lood keeleõppe taga
Neli aastat kestnud keeleõppe jooksul on Higginsle eriliselt meelde jäänud õpetaja esimesed sõnad, mis peegeldasid kogu sõja traagikat. Makar tutvustas end lausega, mis tõlkes tähendab: «Enne sõda elasin ma Kiievis. Ma armastan seda linna väga ja tahan seal uuesti elada.»
See lühike lause paljastas Higgins jaoks sügava kihi Ukraina inimeste elus. Tema sõnul oli juba selles esimeses sissejuhatuses peidus nii isiklik kaotus kui ka igatsus kodu järele, mis on saanud paljude ukrainlaste reaalsuse lahutamatuks osaks.
Ava rakenduses →