Briti peaminister Keir Starmer astus 23 kuu pärast tagasi

Suurbritannia peaminister Keir Starmer teatas 21. juunil 2026 ametist lahkumisest pärast 23-kuulist ametiaega. Tööpartei populaarsus on langenud 34%-lt 18%-le ning mais toimunud kohalikud valimised kujunesid erakonnale katastroofiliseks. Peamise järglasena nähakse Manchesteri linnapead Andy Burnhamit, kes võitis parlamendivalimised 19. juunil.

Suurbritannia peaminister Keir Starmer astus 21. juunil 2026 ametist tagasi pärast veidi alla kahe aasta kestnud ametiaega. Londoni Downing Streetil mikrofoni ette astunud Starmer luges silmnähtava emotsiooniga ette oma lahkumiskõne, see oli ehk tema ametiaeg kõige südantliiigutavam esinemine.

Tõus ja langus

Starmeri imago oli juba pikka aega olnud probleemiks: meedias ja arvamusküsitlustes peeti teda näotuks, igavaks ja lausa «puiseks». Ometi polnud see alati nii, teda kujutati algselt lihtsate kommete ja töökusega advokaadina, kellele Tööpartei liikmeskond 2020. aastal juhi rolli usaldas. Toona oli erakond sügavas kriisis: 2019. aasta parlamendivalimistel saavutasid leiboristid viimase 90 aasta halvima tulemuse, vaid 202 kohta.

5. juulil 2024 võitsid leiboristid parlamendivalimised suure edu saatel, 390 kohta 650-st, mis andis Starmerile näiliselt tugeva mandaadi. Valitsus saavutas ka mitmeid tulemusi: reformiti tööseadusandlust, laiendati sotsiaalseid garantiisid, kehtestati algkoolilaste tasuta hommikusöögid ning tugevdati piiri kontrolli. Ebaseaduslike immigrantide arv langes 2026. aastal 813 000-ni, mis on 20% vähem kui aasta varem, ning La Manche'i väina ületavate paadipagulaste arv vähenes 2026. aasta esimeses pooles 40%.

Taganemised ja skandaalid

Korduvad poliitilised taganemised raputasid Starmeri autoriteeti. Pensionäride küttehüvitise piiramine 2024. aastal tõi kaasa 53 omaparteilase erapooletuse parlamendihääletusel ning meede tuli lõpuks osaliselt tagasi võtta. Sarnane stsenaarium kordus 2025. aastal, kui üle 120 leiboristi opositsiooni tõttu tuli edasi lükata invaliidsushüvitiste reform. Nn traktorimaks, 20-protsendine pärandimaks üle miljoni naelsterlingi väärtuses põllumajandusvara puhul, põhjustas farmerite protestid ning lõpuks tõsteti maksulävi 2,5 miljoni naelani.

Välispoliitiliselt suutis Starmer pikka aega säilitada head suhted Donald Trumpiga, mis viis kaubandusleppeni: USA alandas tollimaksu Briti autodele 27,5%-lt 10%-le ning tühistas lennundus- ja kosmosesektori tollid. Lisaks sõlmiti 2025. aastal kaubandusleping Indiaga, mis peaks suurendama kahe riigi kaubavahetust 25,5 miljardi naelsterlingi võrra. Kuid kevadel 2026 keeldus Suurbritannia toetamast Ameerika ja Iisraeli Iraani-vastaseid pommitamisi, mispeale Trump märkis, et Starmer «pole Winston Churchill».

Suure hoobi andis ka suursaadik Peter Mandelsoni skandaal: 2026. aasta veebruaris tuli ilmsiks, et Starmeri poolt Washingtoni saadikuks nimetatud Mandelson oli tihedates suhetes Jeffrey Epsteiniga. Starmer vallandas Mandelsoni, kuid The Guardian paljastas, et mees ei olnud läbinud välisministeeriumi tavalist kontrolliprotseduuri. Skandaali tagajärjel lahkus ametist ka peaministri nõunik Morgan McSweeney.

Kohalikud valimised ja ministrite lahkumine

Mais 2026 toimunud kohalikud valimised kujunesid leiboristidele katastroofiliseks: erakond kaotas 1496 kohaliku omavalitsuse mandaati ja 38 volikogu kontrolli, lõpetades ajaloos esmakordselt neljandal kohal, konservatiividest, liberaaldemokraatidest ja paremäärmuslikust Reform UK-st taga. Tööpartei toetus on kukkunud 34%-lt (2024) tänaseks vaid 18%-ni.

14. mail astus tervishoiuminister Wes Streeting tagasi, öeldes, et on kaotanud usalduse peaministri vastu ja et kabinetil puudub «tulevikuvisioon». 11. juunil lahkus kaitseminister John Healey, heites Starmerile ette ebapiisavat kaitsekulutuste rahastamist.

Kes tuleb järgmisena?

Peamise järglasena nähakse 46-aastast Andy Burnhamit, kes on olnud Suur-Manchesteri linnapea alates 2017. aastast. Ta võitis 19. juunil parlamendivalimised Manchesteri Makerfieldi ringkonnas, alistades Reform UK kandidaadi. BBC hinnangul «viitab kõik sellele, et mõne nädala jooksul saab Burnhamist peaminister». Leiboristi juhivalimine peaks toimuma juuli keskel, kuni selleni jätkab Starmer kohusetäitjana.

Burnhami välispoliitiline seisukoht on ebaselge, kuid politoloog Anand Menoni sõnul pooldab ta Suurbritannia naasmist Euroopa Liitu. Siiski väldib Burnham selge vastuse andmist, kartes osa valijaid eemale peletada. Briti poliitika on muutunud üha ebastabiilsemaks: viimase kümne aasta jooksul on riigil olnud kuus peaministrit, ning Brexiti järgset stabiilsust pole suutnud tuua ükski neist.