Botaanika Eesti looduses: hundinui kui toidulaua rikastaja

Hundinui on laialt tuntud taim, mille tärkliserikkaid risoome ja noori võrseid on kasutatud toiduks juba aastatuhandeid. Taime eri osade tarvitamisel tuleb aga kriitiliselt jälgida kogumiskohta, et vältida saastunud keskkonnast pärinevaid mürkaineid.

Hundinui on Eestis levinud taim, mida tuntakse ennekõike selle meeldejääva välimuse järgi, kuid vähem on teada selle pikk ajalugu toidutaimena. See taim on pakkunud toitu ja energiat juba kümneid tuhandeid aastaid, olles hinnatud eelkõige oma tärklise- ja valgurikka koostise poolest.

Toiduks sobivad taime eri osad

Toidulauale sobivad laialehise hundinuia puhul mitmed taime osad. Kevadel on hinnatud noored võrsed, mida on hakatud nimetama ka kasakaspargliks. Nende tarvitamiseks tuleb eemaldada välimised lehed, mille alt paljastub õrn ja valge südamik. Võrseid võib süüa nii toorelt kui ka keedetult.

Suve alguses on söödavad veel valmimata rohelised õisikud. Neid saab valmistada sarnaselt maisitõlvikutele, keetes need pehmeks. Sama periood on sobilik ka õietolmu kogumiseks, mida kasutatakse toiteväärtuse tõstmiseks jahu lisandina või toitude paksendamiseks.

Risoomide kogumine ja ohutus

Kõige toitainerikkamad on taime maa-alused risoomid, mida kogutakse hilissügisel või talvel. Need sisaldavad ohtralt tärklist ja kiudaineid. Risoomide ettevalmistamiseks tuleb need koorida ja korralikult purustada, et tärklis kätte saada.

Toiduks kogumisel on kriitilise tähtsusega asukoht. Hundinuiad imavad keskkonnast raskmetalle ja mürgiseid ühendeid, mistõttu ei tohiks taimi korjata reostunud veekogudest, aktiivse liiklusega teede äärest ega tööstuspiirkondade lähedusest.