Berliinis elav Nobeli laureaat Svetlana Aleksijevitš räägib oma töömeetoditest ja uuest raamatust

Nobeli preemiaga pärjatud dokumentalist Svetlana Aleksijevitš andis Berliinis mahuka intervjuu ajakirjale The Paris Review. Kirjanik analüüsib oma mastaapse "Utoopia hääle" sarja loomist ja praegust tööd, mis keskendub vägivalla ja vihkamise olemusele.

Berliinis elav dokumentalist ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat Svetlana Aleksijevitš andis mahuka intervjuu ajakirjanik Elena Kostjutšenkole. Vestlus, mis kestis 2025. aasta juulist oktoobrini, ilmus kirjandusajakirjas The Paris Review rubriigis "Writers at Work".

Aleksijevitš, kes on tuntud oma mastaapse "Utoopia hääle" tsükliga, kirjeldas intervjuus oma töömeetodeid ja lähenemist dokumentalistikale. Tema teosed nagu "Sõda ei ole naise nägu, Tšernobõli palve" ja "Sekondhendi aeg" põhinevad tuhandetel tunde kestnud lindistustel, milles ta põimib üksikisikute kogemused ajalooliseks narratiiviks. Kirjanik kasutab oma töödes koorimeetodit, kus ühe narratiivi asemel kõlab paljude inimeste vahetu ja filtreerimata hääl.

Uue teose ettevalmistus

Pärast 2020. aastal Minskist lahkumist Berliini kolinud kirjanik töötab praegu teose kallal, mis keskendub 2020. aasta Valgevene sündmustele ja Venemaa-Ukraina sõjale. Aleksijevitš märkis, et püüab uurida vihkamise ja vägivalla olemust ning seda, kuidas need nähtused mõjutavad tänapäeva inimest. Ta nentis, et pärast aastakümneid kestnud uurimistööd on tema fookus liikunud ajalooliste sündmuste kirjeldamiselt eksistentsiaalsete teemade, nagu kohustus, surm ja vananemine, analüüsimisele.

Oma kirjutamisprotsessis eelistab Aleksijevitš endiselt käsitsi kirjutamist. Intervjuudes rõhutas ta, et püüab inimesi mitte kategoriseerida "rahvaks" või suurteks massideks, vaid otsib iga indiviidi eraldiseisvat häält ja emotsionaalset tõde. Tema sõnul on kõige olulisem aidata vestluspartneril süveneda oma mälestustesse, mis võivad olla peidetud avaliku diskursuse ja klišeesid täis fraaside taha.