Baltoscandal Rakveres tõi publiku ette etenduskunstide uued vormid

Rakveres toimunud etenduskunstide festival Baltoscandal pakkus rahvusvahelise programmi, kus kunstnikud üle maailma katsetasid publiku kaasamise ja etenduse piiride nihutamisega. Festivali kunstiline juht Priit Raud rõhutas, et sündmuse eesmärk on leida vorme, mis toimivad vaid siin ja praegu.

Rakveres aset leidnud etenduskunstide festival Baltoscandal tõi sel aastal kokku kunstnikud Prantsusmaalt, Argentiinast, Filipiinidelt, Sri Lankalt ja paljudest teistest riikidest, keskendudes oma kavaga maailma aktuaalsetele teemadele. Programm hõlmas teemasid alates tehnoloogilistest uuendustest ja tehisarust kuni COVID-19, paguluse ja sotsiaalmeedia algoritmideni.

Festivali kunstiline juht Priit Raud on rõhutanud, et Baltoscandal on võimalus tutvuda vormidega, mis toimivad vaid kohapeal ja koos konkreetse publikuga. See fookus "siin ja praegu" olemisele oli läbiv paljudes etteastetes, kus piir vaataja ja esineja vahel hägustus.

Publik osana etendusest

Üks festivali meeldejäävamaid näiteid publiku kaasamisest oli Julia Masli improvisatsiooniline lavastus "Ha ha ha ha ha ha ha". Etendus muutus koomiliseks, kui fookus suunati otseselt saalisviibijate probleemidele. Publiku liikmeid kaasati lavaliste ülesannete lahendamisse, olgu selleks siis tooli remontimine või stseenis osalemine. Kui osaleja ei suutnud oma murele lahendust leida, võis ta sattuda laval asuva duši alla.

Sarnast intiimset lähenemist kasutas Basel Zaraa oma installatsioonis "Dear Laila", kus vaatajad said laskuda sügavamalt lugudesse kodust ja pagulusest. Sarnaseid vahetuid kogemusi pakkusid ka lavastused nagu "IsLand Bar", kus publik sai osa võõrustajate mälestustest ja igapäevaelu detailidest.

Tehnoloogia ja etenduskunst

Lisaks füüsilisele kohalolule olid festivali programmis esindatud ka tehnoloogilised lahendused. Liis Vares ja Taavet Jansen tõid Ukuaru keskuses publiku ette virtuaalreaalsusel põhineva projekti "Ma olen pannud segast". Seal said külastajad läbi prillide jälgida pilvefondilistele sõnu, mida kunstnikud ise segareaalsuseks nimetavad, ning nendega ruumis manipuleerida.

Kinomajas sai jälgida Martin Messieri installatsiooni "Sewing Machine Orchestra", mis toimis kui rütmiline ja programmeeritud ajakapsel. Samal ajal kui paljud lavastused nihutasid piire, pakkusid need tehnoloogilised ja improvisatsioonilised lahendused viise, kuidas tänase maailma keerukaid teemasid vahetult kogeda.