Baltoscandal 2026 Rakveres: pisarateni naer, klounit ja Buenos Airese vangid

Juuli alguses Rakveres toimunud Baltoscandali etenduskunstide festival pakkus tänavu tugevat annust huumorit, publikukaasatust ja eksperimentaalset muusikat. Festivali eredamad hetked jäid Eestist pärit klouni Julia Masli spiritualistliku seansi, Ivo Dimchevi kontserdi ja argentinlase Lola Ariase vanglalavastuse arvele.

Baltoscandal 2026 lõppes Rakveres nädal tagasi, aga jalgpallist valusad jalad ja Ivo Dimchevi laulud ei taha meelest minna.

Avapäev: kaks ebaõnnestumist ja üks ilmutus

Festival sattus sel aastal Valga Hot Shortsi ja Tartu Punchiga samale nädalavahetusele, konkurents ei tundunud külastatavust vähendavat. Vihmahood käisid üle linna korrapäraselt, nii et teatrisaali varjuda polnud sugugi kurb.

Milo Rau "La Lettre" Rakvere Teatri suures saalis, Tšehhovi "Kajakas", Jeanne d'Arc ja näitlejate enda elud kokku põimitud, jäi tervikuks, mis kukkus välja sama ühildamatult, nagu see kõlab. Arne de Tremerie ja Olga Mouaki Rakvere-teemalised naljad olid iseenesest sümpaatsed, ent katarsist lavastus ei tekitanud.

Eisa Jocsoni ja Venuri Perera "Magic Maids" jättis sarnase mulje. Luudade ja pühkimisvahendite koreograafia mängis hästi, aga jubedad lood koduabiliste väärkohtlemisest esitati stampidena. Jocson on pärit Filipiinidelt, Perera Sri Lankalt, mõlemast maast, mis ekspordib koduabilisi jõukamatesse riikidesse. Faktide etteladumine ei töötanud nii hästi kui lustlikum nõiakunsti ja koristamistantsu segu.

Päeva päästis Courtney May Robertsoni "Hunter, Off Record!!!". Ta viis vaataja järjest teknoklubisse, koopasse ja kirikusse, visuaalselt nagu liikuv Caravaggio maal, kus valgusvihk tabab ainult peamist ja ülejäänud jääb pimedusele. Robertson uurib naistevaenulikkust õudusfilmis, pornograafias ja melodraamas, kõikudes poeesia, groteski ja huumori vahel. Nukust teisik, kelle kätt etendaja alguses ise kurku toppis, tekitas dissonantsi, millest oli raske lahti saada. Lõpus viis alasti etendaja publiku transsi otsekui iidses templiriituses, kõike saatis Puck Schoti särisev industriaalne müra.

Ivo, vangid ja karussellihobu

Reedel linastus dokumentaal "In Hell With Ivo" bulgaaria multitalendist Ivo Dimchevist, kelle kaasmaalane režissöör Kristina Nikolova on suutnud ekstravagantse kvääarkunstniku naha alla pugeda. Dimchev tassib New Yorgi tänavatel kõlarit, annab koroonaajal inimeste kodudes kontserte ja balanseerib pidevalt šarmi ning provokatsiooni piiril. Filmis selgub, et ta on aastaid olnud HIV-positiivne ja muusika kirjutamine andis talle põhjuse edasi elada. Sofias koduses stseenis pressib ta vanematelt nutikate küsimustega, «Kas Trumpiga taevas või Jeesusega põrgus?», natuke tõde välja: isa on teda lapsena peksnud, mida isa eitab; homoseksuaalsust vanemad kunagi toetanud ei ole.

Argentina režissööri Lola Ariase "Reas" näitas Buenos Airese naisvange, kes etendasid uuesti oma elusid laval, transinimesed, cis'id, lesbid, igaüks kogenud vägivalda või lihtsalt valel ajal vales kohas olnud. Nad esitasid muusikali bändiga ja panid taas mõtlema, kui kaugele eestlased vahel unustavad, et elu saaks olla palju kohutavam.

Jonas&Landeri "Coin Operated" keeras vindi otsa: kaks tasakaaluliikuritel vuravat (homo)erootilist antiikjumalat karjatasid publiku saali ja asusid valgetel karussellihobudel etteasteid tegema, muusikalisi, akrobaatilisi. Kui hobuste töötsükkel sai täis, pidi keegi publikust sisestama uue euromündi. Kindel soovitus konservatiividele.

Julia Masli pani kõik riskima

Festivali vaieldamatuks vaatemänguks kujunes Eestist pärit klouni Julia Masli spiritualistlik seanss "ha ha ha ha ha ha ha". Masli kandis ringi kaasaskantavat jalaproteesi ning küsis selle mõne vaataja suunas sirutades: «Probleeeeem?» Vastusest sõltuvalt sai see inimene ülesande, duši võtmisest kuni katki pekstud tooli kokkulappimiseni. Masli sidus inimeste väiksed probleemid, häbelikkus, ülemõtlemine, liiga kallid maasikad, kordumatuks ja pisarateni naljakaks tervikuks. Aplausi sai ta paljudelt püstijalu.

Ontroerend Goedi "Handle with Care" lähtus sarnasest loogikast: publik jäeti kastiga üksi toa keskele ja etendus algas siis, kui esimene julge selle lahti tegi. Pidevalt leidus keegi, kes järgmise ülesande enda peale võttis, olgu selleks pereliikmele helistamine kõigi ees või igalt publikuliikmelt lemmikjoogi küsimine.

Jalgpall, Dimchev ja finišijoon

Laupäev algas jalgpallimatšiga küünikute ja romantikute vahel. Öine Roheneemesaarte-Argentina WM-mäng oli meeleolu nii üles kütnud, et festivali kroonikagi pani nime kirja ja astus küünikute ridadesse. Väljakul oli VAR, sisse arvestatud joogipaus ja oksendamisega tähistatud väravad. Napilt võitsid traditsiooniliselt küünikud, penaltiseeriaga.

Festivali lõpetas Dimchevi kontsert, kus ta õpetas publikule loo "Masturbate" sõnu ning eestikeelsete genitaalinimetustega Mozarti Öökuninganna aariat. Rahvas juubeldas ja tantsis, kuni laulja pidi lennukile minema, kas see oli tõsi, ei tea keegi.