Balti riikide uuring: usaldus infoallika vastu määrab vastuvõtlikkuse propagandale

Teadlased uurisid 1218 Baltimaade elaniku põhjal, miks inimesed usuvad Venemaa propagandanarratiive. Selgus, et võtmerolli ei mängi mitte konkreetne sotsiaalmeediaplatvorm, vaid see, keda inimene peab usaldusväärseks.

Tartu Ülikooli, Läti Ülikooli ja Vilniuse Ülikooli teadlased analüüsisid 1218 vastaja põhjal, millised tegurid seostuvad Venemaa propagandanarratiivide uskumisega Eestis, Lätis ja Leedus. Uuringu tulemused, mis avaldati ajakirjas Journal of Contemporary European Studies, näitavad, et vastuvõtlikkus on tihedalt seotud inimese usalduskriteeriumitega.

Platvormist olulisem on usaldus

Uuringu autorid, teiste seas Tartu Ülikooli nooremteadur Uku Kangur, palusid osalejatel hinnata 20 erinevat väidet, mis esindasid levinud Vene propagandanarratiive. Nende hulka kuulusid näiteks seisukohad, et Ukraina sõja vallandas NATO laienemine või et lääneriigid on moraalses allakäigus. Autorid leidsid, et pelk ligipääs teatud platvormidele nagu Telegram või VKontakte ei ennusta automaatselt propagandale vastuvõtlikkust.

Hoopis olulisemaks osutus see, kas inimene pidas nendest kanalitest saadud teavet usaldusväärseks. Kui inimene omistab infoallikale kõrge autoriteedi, muutub ta vastuvõtlikumaks ka selle kanali kaudu levivatele sõnumitele. Vastupidiselt seostus usaldus traditsioonilise ajakirjanduse ja akadeemiliste ekspertide vastu väiksema uskumusega propagandanarratiividesse.

Emakeele ja suhtlusringi roll

Demograafilised tunnused, nagu vanus või sotsiaalmajanduslik taust, ei eristanud vastajaid nii järjekindlalt kui nende suhe infoallikatega. Siiski ilmnes oluline erinevus emakeele alusel. Eestis ja Lätis nõustusid vene emakeelega vastajad propagandanarratiividega keskmiselt rohkem kui riigi põhikeelt emakeelena kõnelejad.

Uuringu autorite hinnangul ei tohiks emakeelt tõlgendada lojaalsuse mõõdikuna. Pigem toimib keel filtrina, mis avab ukse teatud inforuumi, määrates ära, millised kanalid on inimesele kättesaadavad ja millised sõnumid tema igapäevases infovool korduvad. Lätis ja Leedus täheldati ka seda, et propagandanarratiivide uskumine oli tihedamalt seotud vastajatega, kes pidasid oma kõige usaldusväärsemaks infoallikaks pereliikmeid ja sõpru, mitte institutsioone.

Umbusaldus kui riskitegur

Analüüs tõi välja ka nn usaldusvaakumi ohu. Kui inimene kaotab usalduse kõigi allikate vastu, võib see viia selleni, et teabe usutavust hakatakse hindama eeskätt varasemate veendumuste ja identiteedi põhjal. Sellises olukorras võivad sotsiaalmeedia emotsionaalselt laetud sõnumid, mis kinnitavad inimese olemasolevaid eelarvamusi, osutuda eriti mõjusaks, kuna nad ei nõua tõestamist, vaid pakuvad lihtsat kinnitust juba usutule.