Aune Valk: üliõpilaste puudumiste taga on majanduslik sund

Aune Valk kirjutab, et paljude tudengite suutmatus loengutes osaleda pole tingitud motivatsioonipuudusest, vaid vajadusest töötada nädalas ligi 30 tundi, et toime tulla. Ta pakub välja mitmeid riiklikke reforme, et vähendada kõrghariduse omandamisega seotud ebavõrdsust.

Iga tühi tool auditooriumis ei ole märk üliõpilase huvipuudusest. Aune Valk tõdeb, et liiga sageli on õpingute kõrvalt suure koormusega töötamine ratsionaalne ja ainuvõimalik ellujäämisstrateegia, mitte vabatahtlik valik. Probleemistik on teravnenud vaatamata asjaolule, et kõrgharidus on Eestis ametlikult tasuta.

Ülekoormus ohustab õpinguid

Eesti üliõpilaste kogukoormus ulatub nädalas 50-60 tunnini, kui liita kokku õppetöö ja palgatöö. See iganädalane rutiin jätab tudengi vaimsele tervisele ja õpiedukusele hävitava jälje. Keskmine üliõpilane pühendub õppetööle 32 tundi, kuid töötav üliõpilane panustab samaaegselt ligi 30 tundi erialavälisesse töösse. See tähendab, et riigi investeering kõrgharidusse ja õppejõudude aeg raiskab osaliselt, sest täiskoormusega õpinguteks vajalik süvenemine pole sellise töökoormuse juures võimalik.

Saksamaa andmed on näidanud, et iga töötatud tund vähendab õppimisele kuluvat aega poole tunni võrra. Eestis kujunenud "ilus" võrrand, kus üliõpilane töötab ja õpib, on tegelikkuses kurnav ning peidab endas süsteemset ebavõrdsust.

Nähtamatud õpingute katkestajad

Ligikaudu veerand Eesti tudengitest hindab oma majanduslikku olukorda tõsiselt või väga tõsiselt raskeks. Veelgi kriitilisem on asjaolu, et üliõpilaste toimetuleku statistika ei kajasta neid, kes on kõrgharidussüsteemist juba välja langenud või pole sinna majanduslikel põhjustel üldse jõudnud. Need, kelle vanemad ei saa toetada ja kes ei leia elukoha lähedal sobivat töökohta, jäävad vaateväljast välja.

Kui Põhjamaades toetub üliõpilaste toimetulek riiklikule universaalsele toetusele, siis Eesti mudel tugineb peamiselt tudengi enda töötamisele. Erinevalt naaberriikidest on meil õppelaenu võtmine harukordne, olles alla viie protsendi tudengkonnast, mis sunnib noori õpingute arvelt tööturule.

Kuidas toetussüsteemi muuta

Riigieelarve võimalusi arvestades on vaja tarku lahendusi, mis suunaksid nappiva toetusraha kõige abivajavamateni. Üheks võimaluseks on maksusüsteemi ülevaatamine, pakkudes maksusoodustusi vähekindlustatud peredele, kelle lapsed õpivad kõrgkoolis. Praegune süsteem ei võta arvesse ka kodust eemal elamise lisakulusid, mis on märgatavalt suuremad kui vanematekodus elavatel õppuritel.

Lisaks võiks kaaluda õppelaenude muutmist osaliselt tagastamatuks toetuseks, kui lõpetaja asub tööle riigi jaoks kriitilistes ametites, näiteks õpetaja või perearstina väljaspool Tallinna ja Tartut. 24. septembril toimuval üliõpilaste meeleavaldusel on oluline teadvustada, et kõrghariduse kättesaadavus ei tohiks olla vaid võimalus sisse astuda, vaid reaalne võimalus ülikoolis ka õppida.