Arvustus: Tai mägedes hääbuv põnevusfilm «Kukkumine 2»

Scott Manni lavastatud «Kukkumine 2» püüab esimese osa edu korrata, vahetades kõrbetorni Tai mägiradade vastu. Paraku muutub järg filmist, mis hoidis vaatajaid pinges, pigem ebaloogiliste otsuste ja motivatsioonipuuduse paraadiks.

Scott Manni lavastatud «Kukkumine 2» viib vaataja Tai eksootilistele nõlvadele. Kui 2022. aasta originaalfilmis oli tegevuspaigaks roostes teletorn keset kõrbe, siis järg proovib panuseid tõsta Kwani mäe ohtlikul laudteel. Peategelane Harriet Slater suundub mäele koos sõbranna Luce’iga, et mälestada oma õde, kes eelmises osas hukkus.

Kõrgusekartus asendub tüdimusega

Esimese osa edu põhines minimalismil: kaks naist, lõputu kõrgus ja puuduv pääsetee. See oli kontseptuaalne lühivorm, mis töötas tänu selgele ja hirmutavale olukorrale. Uues filmis on proovitud seda valemit laiendada, kuid tulemus on risti vastupidine. Kwani mäe ronimisrada on küll visuaalselt efektne, kuid tegelaste motivatsioon sinna ronida on õhuke ja kohati arusaamatu.

Stsenaristid Scott Mann ja Jonathan Frank on ehitanud loo üles mitmele etapile, kus iga samm võib lõppeda kukkumisega. Probleemiks saab aga karakterite arendus. Harriet lein ja õe mälestus muutuvad vahendiks, mis peab õigustama kaskadööritrikke, mitte sügavamaks psühholoogiliseks taustaks. Kohalike elanike hoiatused lükatakse kõrvale sama kergusega, millega peategelased ronimisvahendeid kinnitavad.

Järg kui jahtunud toit

Visuaalselt pakub film siiski rahuldust. Operaator Andrew Starhorn kasutab ohtralt POV-kaadreid, mis panevad vaataja kõrgustunnetuse proovile. Kuid kui esimese osa kohta võis öelda, et see oli kui intensiivne kaloripomm, siis «Kukkumine 2» meenutab pigem jahtunud kiirtoitu. See on tehniliselt kompetentne, kuid sisuliselt tühi elamus, mis jätab adrenaliinijanu rahuldamata.

Kui esimese filmi tugevuseks oli üllatav pööre ja originaalne ruumikasutus, siis järg toetub liialt sissetallatud rajale. See ei paku uusi vaatenurki mägironimisfilmidele, vaid kordab tüüpilisi vigu.