Arvamusfestivalil Paides jäid omastehooldajate mured poliitikutele kaugeks

Maarja Krais-Leosk kritiseerib poliitikute ükskõiksust omastehooldajate suhtes Paides toimunud Arvamusfestivalil, kus otsustajad küll osalesid paneelides, kuid ei ilmutanud huvi hooldajate igapäevaste raskuste vastu.

Paides toimunud Arvamusfestivalil jäid omastehooldajate ja nende lähedaste mured paljudele poliitikutele nähtamatuks, kuigi arutelud olid aktiivsed. Maarja Krais-Leosk, kes juhib Eesti Puuetega Inimeste Koda, kirjeldas hiljutises mõtteavalduses pettumust, et poliitikud küll külastasid festivaliala, kuid ei peatunud, et sisuliselt omastehooldajate igapäevaste raskustega tutvuda.

Poliitikute tähelepanust väljas

Festivali ajal ei leidnud ükski eelseisvatele valimistele suunduv poliitik aega, et küsida hooldajate käekäigu kohta või uurida, milliseid konkreetseid samme oleks riigi tasandil vaja astuda. Samas oli poliitikuid ja nende nõunikke näha kõikjal, paneelides sõna võtmas ja hoogsalt ringi liikumas.

Kirikuõpetaja ja hingehoidja Annika Laats, kes osales festivalil omastehoolduse teemalisel arutelul, rõhutas inimeste hoidmise vajadust ka majanduslikust vaatepunktist. «Minu väide on see, et tasub hoida inimesi, iga külje pealt, ka majandusliku külje pealt, rääkimata sellest, et me oleme otsatult hinnalised ja väärtuslikud,» sõnas Laats. Tema hinnangul on riigi toetumine kurnatuse ja vaesuse hinnaga toimuvale hooldusele ebamõistlik ja jätkusuutmatu.

Omastehooldaja igapäevane koorem

Krais-Leosk rõhutab, et omastehooldaja roll on tihti täidetud unepuuduse, vaesuse ja füüsilise kurnatusega. Eesmärgid, millest hooldajad unistavad, ei ole suured elumuutused, vaid elementaarsed asjad nagu katkematu ööuni, võimalus osta küttepuid ilma iga senti loendamata või suvine puhkus. Paljud hooldajad on aastatepikkuse raske füüsilise töö tõttu kimpus terviseprobleemidega, mis piirab nende võimalusi tööturul osaleda.

Olukord, kus habras ühiskonnaliige jääb nähtamatuks, nõuab ühiskonnalt laiemat tähelepanu ja valijatelt nõudlikkust. Iga kodaniku hääl ja valikuküsimused poliitikutele määravad selle, kas Eesti ühiskond suudab pakkuda väärikust ka neile, kes iseenda eest samaväärselt seista ei jaksa.