Arvamusartikkel: mida Trump NATO-ga õigesti tabas, ja miks tema vastased eksisid

Carnegie Endowment'i vanemteadur Christopher S. Chivvis väidab, et kuigi Trumpi lähenemine NATO-le on olnud hävitav, tunneb ta ära midagi reaalset: USA liitlassuhted on tasakaalust väljas ja vajavad kriitilist hindamist. Ankara NATO tippkohtumine näitas, et Trumpi mõjuvõim liitlaste üle on kahanemas. Euroopa tugevneb ja muutub Trumpi hülgamisähvardustele vähem haavatavaks.

Ankaras toimunud NATO tippkohtumine näitas kätte midagi konkreetset: Donald Trump on oma läbirääkimispositsiooni suuresti ära kulutanud. Iraani-vastase sõja läbikukkumine nõrgestas presidenti enne kohtumist ja tema sõitmine liitlaste kallal, seekord selle pärast, et nad ei toetanud teda Iraani küsimuses, on kaotanud šokiväärtuse.

Carnegie Endowment for International Peace'i vanemteadur ja Ameerika riigimehekunsti programmi juht Christopher S. Chivvis meenutab, et Trump avaldas 1987. aastal mitmes ajalehes täislehe kuulutuse, kus süüdistas Ameerikat liiga suure koorma kandmises liitlaste eest. Esimesel ametiajal kordas ta seda juttu, ähvardas NATO-st lahkuda ja sõimas avalikult liitlasi. Teisel ametiajal on see retoorika muutunud õõnsaks.

Euroopa tugevneb, Trumpi hoobad nõrgenevad

Aasta tagasi kartsid Euroopa liidrid tõsiselt, et Trump võib USA NATO-st välja viia. See oht on nüüd tuhmunud. Peaaegu 80-aastasest alliansist lahkumine tekitaks Ameerikas tohutu sisepoliitilise tulekahjuna, mida Trump endale lubada ei saa. Lisaks meeldib talle NATO pakutav rahvusvaheline lava. Euroopa omandab tasapisi tõsiseltvõetava kaitsesuutlikkuse Venemaa vastu ja muutub järjest vähem sõltuvaks Washingtoni garantiidest.

Chivvis'e hinnangul on kahju, mida Trump on teinud, sellegipoolest reaalne ja selle parandamine võtab aastaid: usaldusvõime on kannatada saanud, mis raskendab USA jaoks partnerluste loomist kliima, üleilmse tervise ja maailmamajanduse probleemide lahendamisel.

Biden tegi vastupidise vea

Chivvis hoiatab Trumpi poliitilisi vastaseid kiirustamast liitlassuhete kriitikavabasse kallistusse. Bideni administratsioon näitab, mis juhtub liialdamisel teises suunas: tihe ühinemine Benjamin Netanyahu valitsusega tiris USA kaasa Iisraeli Gaza-strateegia traagilistesse tagajärgedesse. Samalaadsed probleemid ilmnesid Euroopa liitlaste ühemõõtmelises rahustamises, Ukrainaga tingimusteta solidaarsuses ja Taiwanile antud tingimusetutes lubadustes.

Liitlussuhe ei ole rahvusvaheline suhtlusklubi. Selle tuum on lubadus minna teise riigi eest sõtta, tohutu kohustus, mis nõuab reaalset vastusooritust Ameerika rahvale.

Uus NATO tasakaal

Ankara tippkohtumist mäletatakse tõenäoliselt mitte USA ja Euroopa lahutusena, vaid sammuna NATO poole, kus Euroopa roll kasvab Ameerikaga võrdseks.

Chivvis'e sõnul peaksid tulevased Ameerika juhid õppima Trumpi vigadest, mitte lihtsalt neile vastanduma. Vajatakse realismi nii USA võimu piirangute kohta kui ka selle kohta, milliseid kulusid Ameerika rahvas teiste riikide heaks kanda on valmis.