Arvamus: vaimse tervise kriisiabi kärpimine ohustab inimelusid Eestis

Arvamusartikkel käsitleb kriisiabi, eriti Eluliini, rahastamise kärpimise ohte Eestis. Autor Marcus Ehasoo rõhutab, et öise kriisikõne vastuvõtmine võib päästa elu. Säästmismeetmed, mis tabavad sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid, võivad pikemas perspektiivis riigile kallimaks maksma minna.

Kujutage ette: on öö, telefon heliseb ja toru otsas on inimene, kes ei tea, kas ta tahab hommikut näha. Sellises hetkes on Eluliini vabatahtlik ainus, kes on kohal, mitte selleks, et lahendada inimese majanduslikke probleeme või muuta tema elutingimusi, vaid selleks, et kuulata ja aidata neil tumedad minutid üle elada.

Ometi ähvardavad Eestis just selliseid teenuseid kärped, mis on kantud eelkõige lühiajalisest säästusoovilt. Marcus Ehasoo tõstatab küsimuse: mida me tegelikult kaotame, kui kärpida nendes kohtades, kus abi on kõige haavatavamatel inimestel kõige rohkem vaja?

Lühinägelik kokkuhoid

Kriisiabi ja vaimse tervise teenuste rahastamise vähendamine võib tunduda numbriliselt mõistlik otsus, kuid tegelikkuses võib see tuua kaasa palju suuremaid kulutusi, nii inimlikke kui majanduslikke. Iga kriisist läbi aidatud inimene tähendab potentsiaalselt säästetud eluaastatest, hoidutud haiglaravist ja taastatavast töövõimest.

Eestis, kus vaimse tervise probleemid on üha kasvav ühiskondlik mure, on tugiteenuste kärpimine eriti ohtlik. Abivajajate arv ei vähene koos eelarvereaga, see kasvab. Ja kui tugivõrgustik kaob, langevad tagajärjed nii inimeste õlule kui lõpuks ka riigikassasse.

Mida riik tegelikult kaitseb

Kui räägime riigikaitselisest mõtteviisist, siis tuleb küsida: mida me tegelikult kaitseme? Piire ja infrastruktuuri, jah, aga ka inimesi ja nende heaolu. Riik, kus kriisiabi on kättesaadav vaid neile, kes suudavad ise hakkama saada, on riik, kus kõige haavatavamad jäetakse kõrvale.

Ehasoo sõnum on selge: kärped, mis puudutavad kõige otsesemalt inimelude päästmist, ei ole lihtsalt eelarvetehniline küsimus. Need on väärtuste küsimus. Mis on meie kui ühiskonna jaoks oluline, kas ainult see, mis on odav ja mõõdetav, või ka see, mis on inimlik ja hädavajalik?