Arvamus: Uus eelnõu annab ametnikele tsensuurilaadsed volitused

Uus kriisiolukorra ja riigikaitse eelnõu võimaldaks erakorralise või sõjaseisukorra ajal keelata info levitamise veebis, sotsiaalmeedias ja platvormidel. Toimetaja Meelis Oidsalu leiab, et seletuskiri ei selgita veenvalt, kus lõpeb julgeolekupiirang ja algab põhiseadusega keelatud tsensuur.

Eestis arutluse all olev kriisiolukorra ja riigikaitse eelnõu sisaldab sätteid, mis annavad ametnikele ulatuslikud volitused teabe leviku piiramiseks — mitte ainult traditsionaalses meedias, vaid ka veebis, sotsiaalmeedias ja digitaalsetel platvormidel. Seda erakorralise või sõjaseisukorra ajal.

Eelnõule lisatud seletuskiri kinnitab küll, et tsensuur ei ole lubatud. Kuid see ei suuda veenvalt selgitada, kus lõpeb põhjendatud julgeolekupiirang ja kus algab põhiseadusega rangelt keelatud tsensuur. See piir ei ole pelgalt juriidiline küsimus — see on demokraatia ja vabaduse küsimus.

Kui riik saab kriisiolukorras õiguse piirata informatsiooni levikut sotsiaalmeedias ja veebis, tekib küsimus, kellel on kontroll selle üle, mida loetakse ohuks julgeolekule ja mida sõnavabaduse kuritarvitamiseks. Ajalooliselt on sellised laiad volitused kiiresti muutunud vahendiks, millega vaigistada legitiimset kriitikat.

Sõnavabadus ja riigi julgeolekuvajadused on pinges alati olnud. Eriolukordades on teatavad piirangud põhjendatavad — kuid need peavad olema selgelt piiritletud, ajaliselt piiratud ja sõltumatu järelevalve all. Praeguse eelnõu puhul jääb selgusetuks, kes otsustab, milline info kujutab ohtu, ning milline on kodaniku õiguskaitsevõimalus, kui tema sõna vaigistamiseks kasutatakse julgeolekuargumenti.

Riigikaitse tugevdamine on vajalik ja õige suund, eriti tänases julgeolekuolukorras. Kuid seadused, mis annavad ametnikele tsensuurilaadsed volitused ilma selgete piiride ja kontrollimehhanismideta, ohustavad just neid väärtusi, mida riik kaitsma peaks. Eelnõu vajab põhjalikku läbivaatamist ja selgemaid tagatisi sõnavabaduse kaitseks.