ARVAMUS Rail Baltica: sõnavaht Eesti ja naaberriikide vahel

Rail Baltica projekt on taandunud pelgalt bürokraatlikuks protsessiks, kus ametlikud üleskutsed ei suuda lahendada ehitustempode erinevusi Eesti, Läti ja Leedu vahel. Projekti ümber keerlev ühine strateegiline retoorika põrkub jätkuvalt reaalsusega, kus ehitustööd liiguvad eri kiirustel.

Rail Baltica unistus on taandunud kaugeks tulevikuvaateks, mille ümber keerleb järjest enam tühi bürokraatlik jutt. Aastatepikkune lubadus mugavast rongiühendusest Berliiniga on asendunud küsimustega, kas ja millal üldse midagi valmis saab. Eestil on praegu aga kummaline seis: meie jätkame infrastruktuuri ehitamist, samas kui Lätipoolne tegevus näib venivat määramatusse.

Selle nädala alguses andsid Eesti, Läti ja Leedu kaubanduskojad märku, et projekti ümber valitsev teadmatus ei saa kesta. Nad pöördusid oma valitsuste poole ühise üleskutsega, nõudes Rail Baltica hoidmist strateegilise prioriteedina. Organisatsioonid rõhutasid vajadust poliitilise vastutuse ja järjepideva otsustusprotsessi järele, lootes ilmselt, et see suunab riigid uuesti ühisele joonele.

Paraku tekib küsimus, mida need paberile pandud nõudmised praktikas muudavad. Ametlikud deklaratsioonid ja poliitilised avaldused ei ole varem lätlaste ehitustempot kiirendanud ega Eesti rahalist panust vähendanud. Seni kuni naabrid oma lubaduste juures ei püsi, jääb kohalik ehitustegevus pigem lootuse kui pragmaatilise majandusplaani põhiselt jätkuvaks ressursiraiskamiseks.