Arvamus: Eesti koolides varjatakse vägivalda bürokraatlike sõnadega

Õpetaja Kadri Pulk kirjutab, kuidas Eesti koolides kasutatakse kantseliiti selleks, et pehmendada või varjata tegelikke probleeme, sealhulgas füüsilist vägivalda. Tõsised intsidendid muudetakse aruannetes neutraalseteks mõisteteks, mis takistab probleemide lahendamist.

Eesti haridussüsteemis on levinud ohtlik tava: tõsised probleemid, sealhulgas füüsiline vägivald, mähitakse kantseliitlikku keelde, mis muudab need nii kooli juhtkonnale kui ka lapsevanematele nähtamatuks. Nii kirjutab õpetaja Kadri Pulk, kes juhib tähelepanu sellele, kuidas sõnavara manipulatsioon aitab koole probleemide eest varjata.

Pulga sõnul on näiteks muutunud tavaliseks, et kui õpilased teineteist lüövad või kiusavad, ei nimetata seda enam vägivallaks. Selle asemel kasutatakse väljendeid nagu «omavaheline intensiivne kommunikatsioon», «sotsiaalsete rollide katsetamine» või lihtsalt «müramine». Sellised sõnavalikud ei peegelda tegelikku olukorda ja loovad vale mulje, et kõik on kontrolli all.

Eriti murettekitav on Pulga hinnangul see, et ka täiskasvanute vastu suunatud rünnakuid koolikeskkonnas kirjeldatakse samamoodi. Kui koridoris lükatakse pikali eakas naisõpetaja, kirjeldatakse seda kooliaruandes kui «kahetsusväärseks intsidendiks», mitte kui füüsilist rünnakut, millena see juriidiliselt ja moraalselt kvalifitseerub.

Pulk leiab, et selline keelekasutus pole juhuslik, vaid teenib kindlat eesmärki: koolidel on huvi hoida statistika puhtana ja vältida negatiivset tähelepanu. Selle tulemusena jäävad aga tõsised probleemid lahendamata, ohvrid ilma abita ning süüdlased tagajärgedeta. Õpetaja rõhutab, et tõelise muutuse saavutamiseks tuleb esmalt nimetada asju nende õigete nimedega.