Arvamus: doktorikraad on muutunud missivõistluseks

Teadlane Janika Leoste kirjutab, kuidas akadeemiline karjäär meenutab üha enam missivõistlust, tuleb olla nähtav, tõestada oma tööd ja samal ajal jääda sisuliselt tugevaks. Ühiskonnas elatakse aga müüti, et teadus on puhas vaimne kutsumus.

Doktorikraad ei ole enam ammu pelgalt akadeemiline tiitel nime taga. Teadlase igapäevatöö on muutunud millekski, mis meenutab üllatavalt palju misside ja misterite maailma, sind hinnatakse väga kindlate parameetrite järgi, ning edukus sõltub üha enam sellest, kui hästi suudad end esitleda.

Nähtavus kui ellujäämise tingimus

Kaasaegses teadusmaailmas ei piisa enam ainult heade uurimistulemuste saavutamisest. Teadlane peab end aktiivselt nähtavaks tegema, avaldama artikleid prestiižsetes ajakirjades, esinema konverentsidel, olema aktiivne sotsiaalmeedias ja looma endale brändi. See kõik meenutab paratamatult konkurentsi, kus hindepunktid ja tsitaatide arv asendavad satiinlinti ja kuningakrooni.

Samal ajal ootab avalikkus teadlastelt midagi hoopis muud. Inimestele meeldib uskuda, et teadus on puhas vaimne kutsumus, vaikne töö laboris, kus geenius järk-järgult maailma mõistatusi lahendab. Selline romantiseeritud kuvand ei vasta aga tänapäeva tegelikkusele.

Sisemine tugevus surve all

Kõige keerulisem on leida tasakaal. Tuleb olla piisavalt nähtav, et süsteem sind märkaks, kuid samal ajal jääda sisuliselt tugevaks ega lasta end täielikult mõõdikute ja edetabelite maailma imeda. See on pidev pingutus, mis nõuab nii enesekehtestamist kui ka sisemist kindlust oma töö väärtuse suhtes.

Akadeemia ei ole enam pelgalt teadmiste otsimise koht, see on ka areen, kus igaüks peab ise oma koha välja võitlema. Doktorikraad on alles esimene samm, mitte finišilint.