Arutelu Tartus: kas trükitud raamat vajab tulevikus uut defineerimist?

Tartus toimunud vestlusringis analüüsisid raamatukujundaja Maria Muuk, kuraator Brigit Arop ja kunstnik Hildegard trükitud väljaannete rolli tänapäeva digitaalses maailmas. Eksperdid arutlesid, kuidas luua raamatutest enam kui lihtsalt infot kandvaid objekte ning leida ruumi nende levitamiseks väljaspool suuri kaubanduskette.

Tartus asuvas galeriis KETT toimus vestlusring, kus raamatukujundaja Maria Muuk, kuraator Brigit Arop ja kunstnik Hildegard arutlesid trükitud tekstide tähenduse üle tänapäeval. Arutelu fookuses oli küsimus, kas füüsilisel raamatul on tänases infoküllases maailmas veel kindel positsioon või vajab see oma vormi ja levitamise viiside ümbermõtestamist.

Raamat kui isiklik ja ühiskondlik objekt

Vestluse käigus rõhutati, et raamatute roll on ühiskonnas muutumas. Hildegard märkis, et kui varem oli kodune raamaturiiul harituse sümbol, siis nüüd on paljude jaoks ruumipuuduse tõttu tegemist praktilise valikuga. Maria Muuk lisas, et raamatukujundajana näeb ta trükiseid endiselt isiksuse pikendusena, kuid rõhutas, et infomahu kasvades peaks iga füüsilisel kujul ilmuv teos pakkuma visuaalset ja taktiilset elamust, mida digitaalne meedia ei suuda asendada. Raamatutest, mis on kujundatud kui kunstiobjektid, saab seeläbi väärtuslikum varandus kui pelgalt teksti edastaja.

Ruumipuudus ja isekirjastamise võlu

Suureks murekohaks peeti väikeväljaannete ja nn ziinide kättesaadavust, eriti Tallinnas, kus puuduvad spetsiaalsed niširaamatupoed. Brigit Arop tõi välja, et isekirjastajate jaoks on sageli väljakutse leida oma teostele müügikohta, mis ei oleks suurte raamatukettide standardlahendus. Alternatiivina nähti „kolmandate ruumide“ teket, olgu selleks galeriid, kohvikud või pop-up sündmused nagu Tallinnas toimuv raamatulaat „Fair Enough“. Arop rõhutas, et sellised kohtumised loovad kogukonnatunnet ja võimaldavad autoritel oma loomingut vahetumalt levitada.

Arutlejad nõustusid, et raamatute levik ei pea sõltuma vaid traditsioonilistest kanalitest. Hildegard pakkus välja idee, et raamatuid võiks kohata ootamatutes kohtades, nagu rattaremonditöökojad või restoranid, luues vaimse sideme looja ja lugeja vahel ka ilma ametliku poepinnata.

Kvaliteet ja koostöö uueks standardiks

Kriitilise noodina kõlas arutelu suuremate kirjastuste töökorralduse üle. Maria Muuk kutsus kirjastajaid üles disainereid tihedamalt protsessi kaasama, et tagada eestikeelsele originaalloomingule maksimaalne visuaalne kvaliteet. Tema sõnul on praegune mudel, kus disaineril on tihti vaid piiratud roll, ajale jalgu jäänud. Samuti kritiseeriti raamatukujunduskonkursside žüriide stagneerumist, kus aastaid hindavad samu töömeetodeid sarnase taustaga inimesed, jättes tähelepanuta noorema põlvkonna eksperimenteerivama lähenemise.

Vestluse lõpus tõdeti, et iga trükis võiks olla omamoodi kunstiobjekt. Näitena toodi Elle Viiese lavastuse „Enigma“ kava, mis oli omaette kunstiteos. Selline lähenemine, kus tekst ja disain moodustavad lahutamatu terviku, võiks olla suund, mida kirjastused ja loojad peaksid enam väärtustama, eriti arvestades paberkandja muutuvat staatust.