Arhitektuuriajaloolane: Estonia teatri juurdeehitus Tallinnas ei riku UNESCO eeskirju

Arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula väidab, et Estonia teatri kavandatud juurdeehitus Tallinnas on kooskõlas nii Eesti seaduste kui ka UNESCO nõuetega. Tema hinnangul on muinsuskaitsjate vastuseis projektile põhjendamatu ning teatri laiendamine on vajalik samm tuleviku ees.

Arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula leiab, et Estonia teatri juurdeehitus Tallinnas ei ole vastuolus ühegi rahvusvahelise ega kohaliku regulatsiooniga. Tema hinnangul on muinsuskaitsjate esitatud kriitika projekti suhtes liialdatud ja tugineb ekslikel eeldustel.

Hallas-Murula rõhutab, et UNESCO ei ole kordagi ähvardanud Tallinna vanalinna maailmapärandi nimistust välja arvata. Muinsuskaitsealadele uusehitiste püstitamine ei ole reeglitega keelatud. Kavandatav juurdeehitus moodustaks Tallinna vanalinna kaitsevööndist vaid murdosa, ligikaudu 0,0017 protsenti, ega sulgeks ühtegi kaitstavat vaatekoridori vanalinna suunas.

Ajalooline järjepidevus ja turvalisus

Teatrihoone taga asuv Uue turu ala on kultuuriliselt märgilise tähtsusega. Hallas-Murula sõnul on eksitav keskenduda vaid Peeter I aegse poolbastioni säilitamisele, mis asub maa all. Ta märgib, et teatri asukoht ise on kandnud rohkem kui sajandi vältel olulist kultuurilist ja poliitilist rolli eestluse sümbolina.

Projektil on lisaks ruumipuuduse leevendamisele ka strateegiline mõõde. Uue seaduse järgi peab hoone sisaldama avalikku varjendit, mille asukoht peab olema kesklinnas, tagamaks ligipääsetavuse ohuolukorras. Hallas-Murula hinnangul elavdaks uus saal ka kultuuriturismi ning looks kesklinna juurde täiendavat avalikku ruumi.

Varasemad pretsedendid

Arhitektuuriajaloolase sõnul on väited ohtlikust pretsedendist asjakohatud, kuna Tallinna vanalinna muinsuskaitsealale on juba varem ehitatud 17 uut või täiendavat objekti. Ta leiab, et praegune vastuseis takistab linnaehituslikku arengut ja sunnib Tallinna südalinna elama minevikus, eirates Eesti esimese iseseisvusperioodi linnaehituslikku visiooni.

Projekti elluviimine võtab aega vähemalt 7-8 aastat. Hallas-Murula hinnangul on see projekt suunatud tulevikku, kinnitades, et rahvustunne areneb ajas ning teatri kaasajastamine on vajalik samm 21. sajandi kontekstis.