Anu Kull: korduskasutuse nõue on Eesti enda valik, mitte Brüsseli käsk

Kliimaministeerium saatis juuli alguses kooskõlastusringile pakendiseaduse muutmise eelnõu, mis läheb Euroopa Liidu nõuetest märksa kaugemale. Eesti keelustaks avalikel üritustel ja müügikohtades kõigi ühekordse kasutusega nõude, materjalist sõltumata, juba alates 2028. aasta veebruarist. Anu Kull analüüsib, miks see ambitsioon on kodumaine strateegiline valik ning kellel on sellest kõige rohkem võita.

Anu Kull kirjutab: pakendiseaduse muutmise eelnõu tegelik lugu ei ole Brüsseli diktaat, see on Eesti enda ambitsioonikas valik, mis väärib ausat arutelu.

Milles eelnõu tegelikult seisneb

Kliimaministeeriumi juuli alguses kooskõlastusringile saadetud pakendiseaduse eelnõu paistab esmapilgul tehnilise paberina. Kuna ELi uus pakendimäärus on otsekohalduv, tuleb pakendiseadusest kustutada dubleerivad sätted ja asendada need viidetega. Selles osas on eelnõu minimalistlik.

Kolmes küsimuses astub Eesti aga teadlikult kaugemale kui Euroopa nõuab. Müügikohtades ja avalikel üritustel tohib kohapeal süüa-juua edaspidi ainult korduskasutatavatest nõudest, ning see keeld kehtib alates 12. veebruarist 2028, mitte alles 2030. aastast. Euroopa Liit keelab vaid teatud materjalid, PP, PET, PS, vahtpolüstüreen, biolaguneva plasti ja plastvooderdusega papi. Eesti keelab igasuguse ühekordse kasutamise, olenemata sellest, kas tegu on plastivaba papi, puidust nõude, bambuse, palmilehe või alumiiniumiga. Lisaks ei tohi Eestis ühekordset kaasavõtupakendit enam tasuta anda ning kullerplatvormid peavad pakkuma korduvpakendi valikut, Euroopa kohustus laieneb selles vallas ainult restoranidele.

Miks vabatahtlik mudel läbi kukkus

Eesti võttis ühekordselt kasutatavate plasttoodete direktiivi üle leebelt: teavituskampaaniad, vabatahtlikud tegevuskavad, lootus turu mõistlikkusele. Tulemuseks oli see, et plast asendus teiste ühekordsete materjalidega, mitte korduskasutusega. 2026. aastaks seatud tarbimise vähendamise eesmärk jääb suure tõenäosusega saavutamata.

Topsiringlust ja pakendipesu pakkuvad ettevõtted on riigile öelnud, et vabatahtlik mudel ei tööta: nõudlus on hooajaline, ettevõtjad ei liitu järjepidevalt ning süsteemid ei saavuta mahtu, mille juures nad end ära tasuksid.

Riigi tellitud mõjuanalüüs näitas, et kohapealse nõudepesu mudeli puhul langeb ettevõtja tegevuskulu tänasega võrreldes kuni poole võrra ja investeering tasub end ära. Ühekordne nõu ei ole odav sellepärast, et ta oleks efektiivne, ta on odav sellepärast, et tema tegelik hind on laiali määritud pideva sisseostu ning kasvavate jäätmekäitlusarvete peale.

Analüüsi tugevused ja augud

Mõjuanalüüs toetub kolmele juhtumile ning nõude eluea, kaomäära ja teenusehindade osas eeldustele, mitte mõõdetavatele faktidele. Ausalt tuleb välja tuua ka järeldus, et üle Eesti hajutatud teeninduspunktidega ettevõttele on tsentraalne pesulateenistus selgelt kahjumlik ja täisteenuse ostmine võib ühikukulu kolmekordistada. Väikelinna spordihoone puhvet ei ole Tallinna kino.

Euroopa määrus lubaks mikroettevõtjatele erandit, kuid Eesti eelnõu seda ei tee. See on koht, kus Riigikogu peaks küsima, kas kõige väiksemad ettevõtjad väärivad pehmemat üleminekut.

Tähelepanu väärib ka see, mida arutelus vähem mainitakse: Euroopa kohustab ühekordsete plasttoodete tootjaid kinni maksma avaliku ruumi prügikoristuse. Direktiivi järgi pidi see süsteem toimima juba 2024. aasta lõpust, tegelikult käivitub aga alles 2027.-2028. aastast. Omavalitsused, kes iga kevad parkidest topse ja suitsukonisid koristavad, on raha oodanud kolm aastat kauem kui Euroopa õigus ette nägi.

Kellel on sellest kõige rohkem võita

Kohustuslik kordusnõu kinodes, spordisaalides ja kiirtoidukohtades annab Eesti ringlusettevõtetele selle, mida vabaturg neile kunagi ei pakuks: suvine festivalihooaeg asendub seadusega garanteeritud aastaringse nõudlusega.

Võitjate reas seisavad pesutehnika tarnijad ja paigaldajad, kelle ukse taha koguneb kümnete kuni sadade tuhandete eurode kaupa köökide ümberehitustellimusi; kordusnõude tootjad, kellele iga kohustuse alla minev toitlustuskoht tähendab püsiklienti; ning IT-sektor ja pandi- ja tagastuslahenduste arendajad, kelle teenus muutub kullerplatvormide kohustuse kaudu nišist standardiks.

Eesti strateegiline loogika on järgmine: luua korduskasutusteenustele koduturg aastaid enne, kui Euroopa kitsam plastikeeld 2030. aastal teistes liikmesriikides jõustub. Kui kohalikud ettevõtted saavad oma mudelid siin tööle, on neil selleks ajaks toimiv süsteem ja aastatepikkune kogemus. Tööstuspoliitika, mis on riietatud keskkonnanõudeks, nagu kogu ringmajandus. Ambitsioon on koduse päritoluga ning arutada võiks, kas see on meie tugevus või meie nõrkus.