Annika Koppel meenutab Eesti kinolegendi Arvo Kruusementi: ta oli sirgeselgne vanakooli meister

Kirjanik Annika Koppel kirjeldab oma raamatus režissöör Arvo Kruusementi kui väärikat ja otsekohest meistrit, kelle loometee katkes paraku 1990ndate alguses. Koppel tõdeb, et režissööril jäi realiseerimata mitmeid olulisi projekte, mis näitab toonase ajastu kasutamata jäänud loomepotentsiaali.

Annika Koppel, kes kirjutas režissöör Arvo Kruusemendist raamatu "Kevade. Suvi. Sügis", kirjeldab filmiloojat kui sirgeselgset ja soliidset isiksust, kelle elutee oli tihedalt põimitud Eesti kinokunstiga. Koppel rõhutab, et tegemist oli vanakooli meistriga selle sõna parimas tähenduses, mehega, kes säilitas väärikuse ka kõige keerulisematel aegadel.

Kruusemendi iseloomustamisel toob Koppel esile tema otsekohesust ja nakatavat huumorimeelt. «Arvo Kruusement oli sirge mõtlemise ja ütlemisega mees, ta oli väga soliidne, alati oli tal ülikond seljas, rääkis kõva häälega ning naeris mürisevalt,» kirjeldas Koppel režissööri, kellega ta puutus esimest korda kokku dokumentaalfilmi «Kuidas tuli Kevade» tegemise ajal.

Režissööri viimaseks täispikaks mängufilmiks jäi 1990. aastal valminud «Sügis». Koppel tõdeb, et loometee oleks võinud jätkuda, kuid mitmed projektid jäid erinevatel põhjustel realiseerimata. Kruusementil oli plaanis ekraniseerida näiteks «Indrek», kuid toona kehtinud tsensuurinõuded, sealhulgas nõudmine Tiina tegelaskuju eemaldamiseks, ei olnud talle vastuvõetavad. Samuti jäi pooleli «Nimed marmortahvlil» projekt.

Autor leiab, et Eesti filmiajaloo üks kurbi aspekte on vanema põlvkonna režissööride loomingulise potentsiaali raisku minek 1990ndate alguses. Pärast Eesti taasiseseisvumist kadusid võimalused filmide tegemiseks: alguses polnud rahalisi vahendeid, hiljem aga jäi toetus ja tähelepanu paljudele kogenud filmitegijatele kättesaamatuks, kuigi loomejõud oli neil tipus.