Andy Burnhami uus valitsus Londonis tõstab esile Põhja-Inglismaa mõju

Suurbritannia uus peaminister Andy Burnham vahetas Londonis valitsuse võtmekohad välja, taandades mitu Keir Starmeri lähedast liitlast. Uude kabinetti tõusid tema põhjapoolsed toetajad ning poliitikud, kes olid Starmerit varem ametist lahkuma survestanud.

Suurbritannia uus peaminister Andy Burnham alustas Londonis ametiaega ulatusliku valitsuse ümberkujundamisega. Endise peaministri Keir Starmeri lähimad liitlased, sealhulgas rahandusminister Rachel Reeves ja asepeaminister David Lammy, jäid kabinetist välja ning naasid alamkoja tagapingile.

Rahandus ja kaitsekulud

Kõige ootamatuma ametissenimetamise sai John Healey, kellest sai uus rahandusminister. Healey lahkus kaitseministri kohalt veidi rohkem kui viis nädalat varem, protestides valitsuse liiga väikeste kaitsekulutuste vastu. Tema tagasiastumine vähendas Starmeri võimalusi ametis jätkata.

Nüüd peab Healey leidma raha kaitseinvesteeringute kavale, mis näeb ette kaitsekulude tõstmise kolme protsendini sisemajanduse kogutoodangust 2030. aastaks. Samal ajal tuleb tal tegeleda riigieelarve mitme miljardi naela suuruse puudujäägiga ning otsustada, kas katta kulud maksutõusude või olemasolevate eelarveridade kärpimisega. Burnhami kantselei teatel jagavad peaminister ja rahandusminister sarnast nägemust taasindustrialiseerimisest, piirkondlikele omavalitsustele võimu andmisest ning elukalliduse leevendamisest.

Välis- ja sisepoliitika

Endine leiboristide juht Ed Miliband sai välisministriks. Ta oli Starmeri liitlane, kuid ühines varakult üleskutsetega peaministri tagasiastumiseks. Milibandi nimetamine võib lubada Burnhamil keskenduda rohkem sisepoliitikale, kuid välisministrina peab ta suhtlema Valge Majaga.

Miliband on olnud USA poliitikaga vastuolus. 2013. aastal takistas ta opositsioonijuhina Suurbritannia osalemist sõjalises operatsioonis Süürias ning varem sel aastal survestas ta valitsust, et Donald Trump ei kasutaks India ookeanis asuvat Diego Garcia baasi rünnakuteks Iraani vastu. Välisametisse astudes lubas Miliband teha järjekindlalt tööd Iisraeli ja selle naabrite vahelise kestva rahu nimel.

Shabana Mahmood jätkab siseministrina. Tema peamine ülesanne on viia ellu immigratsioonireforme, mis on tekitanud vastuseisu ka leiboristide progressiivses tiivas. Energeetika- ja kliimaministriks määrati Miatta Fahnbulleh, kes oli esimene Starmeri valitsusest lahkunud minister, et survestada peaministrit tagasi astuma. Tema ministeerium vastutab energiavarustuse, hindade ning kliimaeesmärkide täitmise eest. Teisipäeval võib Burnham välja kuulutada meetmed elukalliduse leevendamiseks, sealhulgas võimaliku käibemaksulangetuse koduelektrile praeguselt viielt protsendilt.

Põhjapoolsete liitlaste tõus

Wes Streeting sai kaitseministriks, kuigi tal puudub varasem välispoliitilise vastutuse kogemus. Louise Haighist sai kabinetiameti minister ning Lancasteri hertsogkonna kantsler ja esimene riigiminister. Ta hakkab juhtima Burnhami plaani suurendada avalikku kontrolli oluliste kommunaalteenuste üle ning anda Westminsterist võimu piirkondadele.

Angela Rayner naasis elamumajandusministrina pärast maksukohustuste klaarimist. Lucy Powell sai haridusministriks ning Manchesteri parlamendisaadik Jonathan Reynolds naasis ettevõtlusministri kohale. Tööerakonna parlamendirühma distsipliini hakkab juhtima Anneliese Midgley.

Yvette Cooper viidi välisministri kohalt terviseministriks. Amet muutub Burnhami valitsuses poliitiliselt tähtsamaks, sest peaminister on lubanud reformida kallist ja ebatõhusaks peetud sotsiaalhoolekandesüsteemi. Pat McFadden jätkab töö- ja pensioniministrina, samal ajal kui Lisa Nandy vastutab digipoliitika, kultuuri, meedia ja spordi eest. Teaduse, innovatsiooni ja tehnoloogia ministeeriumi kavatseb Burnham järk-järgult sulgeda.