Andrus Kaarelson: Eesti investeerimiskliima kaotab konkurentsis lähinaabritele

Eesti majanduskeskkond on muutunud välisinvestorite jaoks ebaturvaliseks tänu bürokraatiale, kohalike elanike vastuseisule ja maksukeskkonna ebastabiilsusele. Samal ajal kui naaberriigid meelitavad miljarditesse ulatuvaid projekte, on Eesti sunnitud langetama toetusmeetmete künniseid, et üldse taotlejaid leida.

Eesti valitsuse suutmatus meelitada riiki märkimisväärseid välisinvesteeringuid on muutumas krooniliseks probleemiks, mis pidurdab majandusarengut. Kui naaberriigid nagu Läti ja Leedu on suutnud end investorite silmis atraktiivseks muuta, siis Eestit iseloomustab keskkond, mis on muutunud uute suurprojektide suhtes tõrjuvaks.

Üheks suurimaks takistuseks on aastate jooksul süvenenud NIMBY-kultuur, kus iga suurem tööstus- või energeetikaprojekt põrkub kohalike elanike või omavalitsuste vastuseisule. See viib aastatepikkuste vaidluste ja kohtuteedeni, muutes Eestisse ehitamise majanduslikult ebamõistlikuks. Näiteks Väimela suurkanala rajamise ümber tekkinud olukord illustreerib laiemat suundumust, kus arendajatel on keeruline ellu viia nii tuuleparke, tehaste kui ka põllumajandusobjektide projekte.

Välisinvestorid eelistavad stabiilsust, mida Eestis on alates 2023. aasta valimistest napinud. Pidevad ja laialdased maksumuudatused on loonud õhkkonna, kus äriplaanid kaotavad kiiresti oma elujõulisuse. See on sundinud paljusid ettevõtteid oma kapitali mujale suunama.

Naaberriikide edukus on märgatav. Rheinmetall investeerib Leetu ligikaudu pool miljardit eurot. Fibenol on otsustanud suunata 700 miljonit eurot biorafineerimistehases Lätis. Frankenburg valis samuti Läti, investeerides 10 miljonit eurot Ādaži raketitehasesse. Skeleton Technologies, mis käivitas eelmisel aastal tootmise Soomes, on laiendanud oma tegevust ka Saksamaale ja Poolasse, jättes Eesti oma suuremate plaanide puhul kõrvale.

Valitsuse reaktsioon on olnud suunatud sümptomite leevendamisele, mitte juurprobleemide lahendamisele. Hiljutine otsus langetada suurinvesteeringute toetuse taotlemise latti 100 miljonilt 70 miljonile eurole, ja kaitsetööstuses 20 miljonile eurole, on tunnistus sellest, et suurinvestoreid lihtsalt ei jagu. Tänavuseks planeeritud ligikaudu 40 miljoni euro suurust toetussummat ei suudeta praeguste tingimuste juures ära jagada.