Andri Haran: tööandjad peavad võtma noorte tööstusse toomisel vastutuse

Eesti tehnikaharidus areneb ja noorte huvi kasvab, kuid tööandjad peavad ise vastutuse võtma, et motiveeritud noored jõuaksid ka tööstusettevõtetesse. Kirjutaja Andri Haran toob eeskujuks Saksa ja Šveitsi tööstuse, kus praktikandid ja noorspetsialistid on orgaaniliselt ettevõtetesse lõimitud. Ainult targa tööstuse arendamise kaudu saab Eesti tõusta Euroopa elatustaseme tippu.

Eesti targa tööstuse arenguks on vajalik, et tööandjad võtaksid ise vastutuse noorte põlvkonna tööstusse toomise eest, nii kirjutab Andri Haran arvamusartiklis, milles kutsub Eesti tööstusettevõtteid lõpetama ootamise ja hakkama oma järelkasvu eest aktiivselt hoolitsema.

Tehnikaharidus kasvab, kuid pudelikael jääb

Harami sõnul on targa tööstuse areng ainus, mis suudab tuua Eestile kogu riigi ja rahva tasemel järgmise elatustaseme tõusu. Tark töötlev tööstus loob hästitasustatud töökohti üle Eesti erinevatel oskuste ja võimete tasemetel ning on seega parim sotsiaal- ja regionaalpoliitika.

Positiivne on, et Eesti tehnikaharidus liigub õiges suunas: kutsehariduse sisu ja maine paranevad, rakenduskõrgkoolide ning ülikoolide koostöö ettevõtlusega muutub järjest sisulisemaks ning noorte huvi tehniliste erialade vastu kasvab märgatavalt. Ka lapsevanemad mõistavad üha paremini, et «pehme» eriala diplom ei taga veel mugavat töökohta.

Kuid Haran hoiatab, et see on vaid pool võrrandist. Tehnoloogiast huvituvad ja päris oskused omandanud noored tuleb tööellu ka vastu võtta, ning just siin peitub järgmine pudelikael.

Saksa eeskuju: investeering, mitte juhus

Eeskujuks toob Haran pikaajaliste traditsioonidega Saksa ja Šveitsi tööstuse. Seal on süsteemid läbimõeldud tervikuna: nii on võimalik maksta kõigile, ka lihtsama töö tegijatele, väärikat palka. Ettevõtteid arendades mõeldakse ette mitte kvartalites, vaid kümnendites.

Tüüpiline Saksa tööstusettevõte on organiseeritud nii, et seal on sobiv roll kõigile, noorest töövarjust hallipäise meistrini. Ka suure lisandväärtusega tootmisettevõtetesse on orgaaniliselt lõimitud nii praktikandid, õpipoisiõppe läbijad kui ka väheste kogemustega noorspetsialistid. Selline suhtumine tekitab usaldusväärsust, mis julgustab töökaid ja andekaid inimesi end ettevõttega pikemaks siduma.

Eestis kohtab aga endiselt liiga sageli hoiakut, et tööle otsitakse üksnes kogenud spetsialiste. «Kust peaksid noored neid kogemusi siis omandama?» küsib Haran.

«Keegi teine» ei tule appi

Harami hinnangul tuleb vabaneda mõtteviisist, et «keegi teine» annab õppivatele noortele praktikakohti. Praktikakohtade loomist ja hoidmist ning muid noortega seotud tegevusi tuleb käsitleda investeeringuna, millele on igal aastal ette nähtud oma eelarverida.

Samuti ei saa pikaajalisele edule suunatud ettevõte oodata, et asjalikud noored iseenesest ukse taha ilmuksid. Tuleb ise minna kutse- ja kõrgkoolide juurde ning leppida kokku jõukohased pikaajalised koostööviisid.

Tehased kui külastuskeskused

Haran rõhutab, et lisaks noortele spetsialistidele tuleb mõelda ka sellele, kuidas äratada tehnikahuvi juba lasteaia- ja algkoolilastes. Siin pakub ta samuti Saksa eeskuju: iga endast lugupidav suurem tehas seal on ühtlasi sisuliselt kogupere-külastuskeskus, kuhu saab minna hästi juhitud ja põnevaks tehtud ekskursioonile.

Kokkuvõttes on Harami sõnum selge: noorte hoiakute ja tehnikahariduse pakkumisega on Eestis palju paremini kui mõned aastad tagasi. Nüüd on pudelikaelaks muutunud tööandjate hoiakud. «Ärme lase praegusel suurel noorte põlvkonnal targas tööstuses pettuda,» kirjutab Haran. Ainult nii saab Eesti tõusta Euroopa elatustaseme tippu, selle asemel et jääda n-ö klaaslae alla keskmikuks.