Andres Põhjala sõltuvusest: «Haigusest paraneb, aga mitte süüdistades»

Sõltuvusekspert Andres Põhjala selgitab, et sõltuvus on haigus, millest on võimalik täielikult paraneda, kuid see ei käi süüdistamise ega keelamisega. Taastumine eeldab algpõhjuste mõistmist, endale ausat lähenemist ning toetava võrgustiku olemasolu. Põhjala toob välja seitse praktilist sammu, mis aitavad sõltuvusest välja tulla.

Sõltuvusekspert Andres Põhjala rõhutab, et sõltuvus on haigus, millest on võimalik täielikult paraneda, kuid mitte süüdistamise ega keelamisega, vaid hoopis teist teed pidi.

Põhjala seletab, et joobes inimese käitumine ei peegelda tema päris olemust: «Purjus peaga on kontrollisüsteemid maha võetud, aga see ei tähenda, et see on inimese tegelik olemus, mis seal siis kontrollimatult vabaneb. See ei ole päris mina, vaid osa minust.» Tema sõnul suudab selge inimene oma sisemisi impulsse juhtida, kui tal on piisavalt eneseteadlikkust, inimene, kes pole oma emotsionaalse intelligentsusega tegelenud, laseb joobes olekus igasugust sodi välja pressida.

Algpõhjus, mitte ainult tagajärg

Taastumine ei alga pelgalt tahtejõust. Põhjala sõnul on oluline mõista, milleks mingi aine või käitumine inimese elus üldse vajalikuks sai. «Tark on tegeleda algpõhjuse, mitte ainult tagajärgedega,» ütleb ta.

Ekspert toob välja, et häbi ja enesevihkamine ei aita sõltuvusest välja, vastupidi, need hoiavad inimest tihti veelgi rohkem kinni. Selle asemel soovitab ta endalt küsida, mida problemaatiline käitumine aitab mitte tunda: kas taga on ärevus, üksildus, tühjus, viha, hülgamishirm või suur sisemine pinge.

Seitse sammu taastumiseks

Põhjala pakub välja seitseosalise praktilise teekonna, mis toetab sõltuvusest väljumist:

Esmalt tuleb rääkida endaga ausalt, kuid mitte julmalt. Teiseks tasub märgata olukordi, kus muster tugevneb, kas see juhtub väsimuse, üksilduse, stressi, konflikti või pettumuse hetkedel.

Kolmandaks ei maksa jääda sellega üksi: «Sõltuvuse puhul üksi hakkama saamine enamasti ei toimi. Mitte seepärast, et inimene oleks nõrk, vaid seetõttu, et sõltuvus hakkab väga osavalt inimese mõtlemist, lubadusi ja otsuseid ümber pöörama.» Turvaline inimene, terapeut, grupp või spetsialist aitab hoida ausust ja toetust ka siis, kui inimene hakkab jälle endaga kauplema.

Lisaks soovitab Põhjala anda kehale teistsugune viis rahuneda, hingamise, liikumise, une, kehatöö või looduses käimise kaudu. Samuti tuleks libastumist mitte käsitleda lõpliku läbikukkumisena: see näitab sageli, milline koht vajab rohkem tuge, piire või uut plaani.

Lõpuks rõhutab ekspert, et kui midagi ära võtta, peab asemele tulema midagi, mis päriselt toetab: puhkus, suhtlemine, liikumine, enesehoid ja ausad suhted.