Andres Põder: sinimustvalge tähendus jaaniöö valguses

Andres Põder küsib, mida tähendab sinimustvalge rahvuslipp tänapäeva Eestis, kus lipupäeval lehvib see vaid üksikutel hoonetel. Arvamusartiklis otsib ta lipu algset sõnumit, pühadust, identiteeti ja ühisosa, ning kutsub eestlasi rahvuslipu tähendust uuesti avastama.

Eelseisev jaaniöö on aastas ainus aeg, mil sinimustvalge rahvuslipp lehvib katkematult. Andres Põder küsib, kas see lipp annab jõudu lahendada tänapäeva Eesti ees seisvaid probleeme ning kas selle algne sõnum suudab juhatada meid läbi tuleviku ööhämaruse.

Tühjad mastid lipupäeval

Põdrat üllatas ja kurvastas tõsiasi, et 4. juunil, lipupäeval, lehvis sinimustvalge tema kodulinna Pärnu tänavatel vaid haruharva. Tartus täheldati ajakirjanduses sama: «Lipupäeval leidis sinimustvalgeid vaid üksikutelt hoonetelt» (Tartu Postimees, 4. juuni 2026). Võrdluseks meenutab ta oma esimest reisi Taanimaale 1990. aasta juunis, kus Dannebrogi aastapäeval lehvis punavalge lippudemeri nii linnades kui ka külades, samal ajal kui Eestis kandis sinimustvalge lainetus lauluväljakut täitvat rahvamassi.

Rahvaste liputraditsioonid on erinevad, tunnistab Põder. Dannebrog viidi Tallinnast kaasa 1219. aastal, sinimustvalge pühitseti Otepääl 1884. aastal. Küsimus on aga selles, kas lipp muutub aastatega omasemaks ja pühaks või katab selle aeg unustuse liivaga.

Killustunud ühiskond ja ühissümbol

Lipp peaks väljendama ühiseid ideaale ja koondama samameelseid. Kuid killustunud ühiskonnas pole seda kerge leida, tõdeb Põder. Mida abstraktsemaks muutub sümboli tõlgendus, seda nõrgemaks jääb sidusus. Lipuseaduse järgi on sinimustvalge nii rahvus- kui ka riigilipp, olles samal ajal Gustav Suitsu sõnadega eurooplased, kipume ehk vähem olema eestlased.

Põder tõstatab küsimuse, mis seob meid nendega, kes rahvuslipu kasutusele võtsid ja kelle käes see lehvis, kui võideti kätte iseseisvus. Kas tähendus, mille andsid sinimustvalgele selle loojad Otepää pastoraadis, kõnetab meid veel täna?

Pühadus ja moraalne DNA

Lipu teotamine on küll karistusseadustiku järgi kuritegu, kuid armastust ei saa sundida, see on usu asi, kirjutab Põder. Pühitsetud lipp pole lihtsalt kaunistus ega tarbeese, vaid puutumatute väärtuste sümbol. Lipu moraalne DNA sisaldab pühadust ja pühitsetust, mis väljendab tahet elada selle lipu vääriliselt, nii nagu seda kirjeldab luterlik traditsioon, mille teenistuses seisis ka lippu pühitsenud pastor Rudolf Kallas.

Tänapäeva ilmalikus ühiskonnas on seda raske mõista, möönab Põder. Siiski kutsub ta otsima rahvuslipu algset sõnumit, «otsekui sõnajalaöit jaaniööl». Lootuse, headuse ja ustavuse sümbolina on sinimustvalgel jõudu suunata pilku kõrgemale. Vana Testamendi prohvet Jesaja kutsub üles tõstma «rahvaile lipp», miks ei peaks seda usalduse ja uhkusega tegema ka eestlased?