Andrei Tarkovski film uurib Toscana väikelinnas Bagno Vignonis eksistentsiaalset ängi

Andrei Tarkovski film uurib Toscana väikelinnas Bagno Vignonis eksistentsiaalset ängi

Andrei Tarkovski 1983. aasta teos «Nostalghia» räägib vene uurijast, kes kaotab end Itaalia maastikesse ja omaenda sisemusse. Film analüüsib koduigatsust ja vaimset tühjust läbi sümboolsete kujundite.

Kultuur

Andrei Tarkovski 1983. aastal valminud film «Nostalghia» on müstiline teos, mis viib vaataja Itaalia Toscana maastikesse. Loo keskmes on vene teadlane Andrei, keda mängib Oleg Jankovski, kes on saabunud Bagno Vignoni väikelinna uurima väljamõeldud helilooja Pavel Sosnovski elu. Sosnovski, olles kogenud ränka koduigatsust, olevat omal ajal naasnud Venemaale, kuid Andrei ise jääb Itaaliasse lõksu, triivides omaenda vaimsesse isolatsiooni.

Eksistentsiaalne rännak Itaalias

Andrei on võimetu suhtlema oma ümbrusega, sealhulgas teda saatva itaallasest tõlgi Eugeniaga, keda kehastab Domiziana Giordano. Naine püüab mõista vene teadlase morni vaikimist ja tema kummalist kinnisideed. Tarkovski, kes kirjutas stsenaariumi koos staažika Itaalia stsenaristi Tonino Guerraga, põimib siin kokku vene ja lääne kultuuriruumid, luues pingestatud kontrasti. Kui Eugenia on elujõuline ja kirglik, siis Andrei on justkui tardunud oma mälestustesse kodumaast, mis ilmuvad talle monokroomsete unistustena.

Kõrvaltegelane Domenico, keda mängib Erland Josephson, lisab loole müstilise mõõtme. Kohalikud peavad teda hullumeelseks, sest ta hoidis oma perekonda maailmalõpu kartuses luku taga. Domenico usub, et suudab maailma päästa, kui kannab süüdatud küünla läbi Bagno Vignoni termide vee. See tegevus on kui religioosne rituaal, mis rõhutab tegelase kui «püha hullu» arhetüüpi.

Usk ja jumala puudumine

Filmi viimane vaatus viib tegevuse Roomast tagasi Toscana väikelinna. Kui Andrei lõpuks jõuab tühjade termide juurde, on need kuivanud, vesi, mis sümboliseerib puhastust ja elu, on kadunud. See on filmi sügavaim äng: maailm, kus usk on hääbunud, jättes alles vaid tühjad seinad ja lagunevad trepid. Tarkovski maalib pildi, kus jumal on kadunud ja inimene on jäänud üksi oma igatsusega, mis ulatub kaugemale lihtsast kohast või ajast. See on lugu, mis ei paku lohutust, vaid sunnib seisatama ja vaatama otsa eksistentsiaalsele vaakumile.

Ava rakenduses →