Andrei Hvostov: Eesti koolinoortele on kirjandusklassika lihtsustamine hädavajalik

Kirjanik ja ajaloolane Andrei Hvostov leiab, et kirjandusklassika lihtsustatud ümberjutustused on vajalik sild vaimuvara ja tänapäeva noorte vahel. Oma uues teoses võtab ta vaatluse alla kooli soovitusliku kirjanduse, pakkudes lugejatele kergemini läbitavat lähenemist.

Kirjanik ja ajaloolane Andrei Hvostov leiab, et kirjandusklassika lihtsustatud ümberjutustused on tänapäeva noortele hädavajalikud. Oma uues teoses «Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase» läheneb ta tüvitekstidele vabamas vormis, eesmärgiga tuua vaimuvara uue põlvkonna lugejateni.

Hvostovi uus raamat sai alguse kirjastaja Epp Petrone ettepanekust. Idee oli valida välja teoseid, mis kuuluvad kooli soovitusliku kirjanduse nimekirja, kuid mida õpilased tegelikult harva loevad. Autor, kes ise on öise eluviisiga ja peab lugemist igapäevarutiini osaks, võttis ülesande vastu lootuses, et see toob kirjanduse noortele lähemale.

Klassika toomine noorteni

Varasemalt pidas Hvostov kirjanduse lihtsustamist põlastusväärseks, kuid nüüd on ta seisukohal, et see on parem kui täielik huvi puudumine. Kui noored ei loe algupäraseid tekste, aitavad adapteeritud versioonid neil siiski olulise kultuurikihiga kokku puutuda. Ta toob näiteks Cervantese «Don Quijote», enamik inimesi teab tegelaskuju, kuid vähesed on raamatut kaanest kaaneni lugenud.

See fenomen sarnaneb piiblisüžeedega, mida kultuuriruum edastab ka ilma, et iga inimene oleks originaalteksti lugenud. Autor märgib, et tekkiv illusioon teose tundmisest on muutunud tänapäevase haridustee osaks, mistõttu on adapteeritud materjal vältimatu abivahend.

Eetika ja algupärased tekstid

Adaptatsioonide juures tõuseb esile küsimus, kuidas käsitleda vägivaldseid või tänapäeval sobimatutena näivaid stseene. Hvostov viitab näiteks A. H. Tammsaare «Tõe ja õiguse» esimesele köitele, kus pikad ja detailsed vägivallakirjeldused võivad lugejat šokeerida. Klassikute kohandamine humanistlikumaks on vajalik, ent see tekitab paratamatult küsimuse, kui palju algupärasest teosest alles jääb.

Hvostov rõhutab, et tema uus raamat ei pretendeeri akadeemilisele uurimusele. Ta kasutab kohati slängi ja jagab oma isiklikke muljeid, kutsudes lugejaid üles kriitikale ning diskussioonile. See on avakatse sarjale, mille raames plaanib ta edaspidi käsitleda ka teisi ajalooromaane.