Analüütik: kütusekriisi tegelikud võitjad on naftatöötlejad, mitte tanklaketid

Kütuseturu analüütik Alan Vaht selgitab, et praeguse energiakriisi ajal teenivad peamise kasumi naftatöötlemistehased tänu rekordilistele marginaalidele, samas kui jaemüüjate hinnatõusu pidurdab Eestis tihe turukonkurents.

Kütusehindade järsk tõus tanklates on pälvinud teravat avalikkuse kriitikat, kuid suur osa kütuseturu teenitavast kasumist liigub tegelikult naftatöötlemistehaste, mitte jaemüüjate taskusse. Kütuseturu analüütik Alan Vaht märgib, et praegune energiakriis on paljastanud tootjate rekordilised marginaalid, mis on tingitud toornafta ja valmistoodete hindade kiirest lahknevusest.

Maailmaturu hinnad on alates USA ja Iraani konflikti algusest liikunud rekordkõrgustele. Avalikkuses süüdistatakse sageli tanklakette kütusehinna kunstlikus tõstmises, ent see pilt on eksitav. Soome parlamendisaadik Harri Harkimo on näiteks toonud Neste ettevõtte kasumi kasvu, mis hüppas eelmise aasta saja miljoni euro tasemelt tänavu üle miljardi euroni. See aga ei tähenda, et jaemüügi marginaalid oleksid samaväärselt kasvanud, kuna sellised suured kontsernid teenivad kasumit peamiselt tootmisest ja töötlemisest, mitte pelgalt kütuse jaemüügist.

Vahe edasimüüja ja tootja vahel

Eestis mootorikütust toornaftast ei toodeta ning enamik kohalikke jaemüüjaid ei oma naftatöötlemistehaseid. Kui mõni ettevõte tegutseb nii tootmise kui ka jaemüügi segmendis, on neil selge konkurentsieelis. Sõltumatutel tanklakettidel sellist eelist pole ning nad sõltuvad täielikult sisseostuhindadest.

Kütuseturu analüüs näitab, et 2. jaanuarist kuni 25. septembrini kerkis Brenti toornafta hind 72 protsenti. Samal ajal tõusis maailmaturu bensiini hind 110 protsenti ja diislikütuse hind koguni 141 protsenti. Diislikütuse hinnatõus on olnud ligi kaks korda kiirem kui toornaftal.

Turudünaamika ja hinnavahe

Põhjuseks on tarneahelate häired, eriti pärast konflikti teravnemist, mis mõjutasid oluliselt just diislikütuse ja lennukikütuse kättesaadavust. Teised naftatöötlemistehased ei suutnud tekkinud puudujääki kiiresti korvata, mis kergitas valmistoodete hindu tunduvalt kiiremini kui tooraine hinda.

Naftatöötlemistehaste kasumit mõõdetakse nn crack spread-iga ehk vahega toornafta ostuhinna ja valmistoodangu müügihinna vahel. Praeguses kriisis on see marginaal tõusnud rekordtasemele. 28. septembri seisuga oli diislikütuse kohese tarne hind 1514,75 dollarit tonni kohta, samal ajal kui järgmise aasta aprilli futuurhinnaks oli 1161,61 dollarit. Selline olukord ehk backwardation tähendab, et turul on kiireloomuline nõudlus toote järele, mille eest ollakse nõus maksma olulist preemiat võrreldes tuleviku tarnetega.

Eestis ei ole kogu maailmaturu hinnatõus tanklate tabloo-hindadesse jõudnud. Siseriiklik tihe konkurents on sundinud jaemüüjaid osa hinnatõusust enda marginaali arvelt katma, millest on otseselt võitnud lõpptarbija.