Allan Eichenbaum: Austraalia mudel pakub Eestile lahenduse ravikindlustuse kriisile

Tõlkija ja kodanikuaktivist Allan Eichenbaum leiab, et Eesti peab liikuma üldise ravikindlustuse poole, kasutades eeskujuna Austraalia sissetulekupõhist mudelit. Praegune süsteem, kus kümned tuhanded inimesed on kindlustuseta, nõuab kiireid muudatusi, mitte pelgalt järjekordset kulukat peenhäälestust.

Eesti on Euroopa Liidus üks väheseid riike, kus kogu elanikkonda ei kata ravikindlustus. Kuigi süsteem kaitseb pensionäre ja alaealisi, jääb kindlustuseta umbes 90 000 inimest. See tähendab, et suur osa elanikkonnast on vajaliku arstiabi saamisel sõltuvuses oma sissetulekust ja rahakoti paksusest, mitte vajaduspõhisusest. Olukorda on püütud leevendada vabatahtliku ravikindlustusega, kuid selle hind on muutunud paljudele kättesaamatuks.

Kulukas ja ebaefektiivne lahendus

Alates 1. juulist 2026 tõuseb vabatahtliku ravikindlustuse aastamaks Eestis 3264 euroni. See hüpe kinnitab süsteemi ebaefektiivsust: tegemist on peenhäälestusega, mis ei lahenda probleemi tuuma. Sotsiaalministeerium on lubanud aasta lõpuks esitada uued ettepanekud, kuid pelk ootamine ei aita neid, kes täna arstiabist ilma jäävad. Probleemiks on ka see, et riikliku kindlustuse kriteeriumid on jäigalt seotud keskmise palgaga, eirates inimeste tegelikku majanduslikku toimetulekut.

Eestis on aastakümneid arutletud ravikindlustuse laiendamise üle, kuid konkreetsete tegudeni pole jõutud. Terviseökonomistide ettepanek muuta ravikindlustus kohustuslikuks on küll samm üldise katvuse poole, kuid selline lähenemine tekitab kartusi. Kui kohustuslik makse on liiga kõrge, näiteks pakutud 1400 eurot aastas, võib see väikesetululised inimesed veelgi halvemasse seisu jätta. Riigi ülesanne ei tohiks olla põhiõiguste eest tasu nõudmine olukorras, kus inimene ei pruugi suuta neid makseid tasuda.

Austraalia kui eeskuju

Eesti võiks vaadata kaugemale kui vaid Euroopa lähiriigid. Austraalia on tõestanud, et võimalik on tagada kõigile ligipääs tervishoiule, kasutades sissetulekupõhist süsteemi. Sealne «Medicare»-süsteem vabastab madalama sissetulekuga inimesed, näiteks need, kes teenivad alla 17 000 euro aastas, spetsiaalsest kindlustusmaksust. Suurema sissetulekuga elanikel on aga kohustus panustada protsendipõhiselt, kusjuures süsteem sisaldab vabastusi ja soodustusi peredele.

Selline mudel näitab, et rahanduslik korraldus peab teenima tervishoiu vajadusi, mitte vastupidi. Praegune Eesti süsteem, kus kõrged hinnad tõkestavad abivajajate ligipääsu, vajab fundamentaalset muutust. Võimalikud on ka vaheetapid, nagu visiiditasude ühtlustamine või esmatasandi arstiabi lihtsustamine, kui süsteemne reform peaks viibima. Kõiki hõlmav ravikindlustus ei ole luksus, vaid elementaarne eeldus ühiskonna tervise ja turvalisuse tagamiseks.