Aleksei Gaidajenko: EMO on mõeldud haigete päästmiseks, mitte politsei menetlusteks

Erakorralise meditsiini osakondade koormamine joobeproovide võtmisega on tervishoiusüsteemi jaoks ohtlik samm, kirjutab Aleksei Gaidajenko. Ta leiab, et riik peaks leidma selliste menetlustoimingute jaoks lahendused väljaspool haiglaid, et vältida meditsiinipersonali aja raiskamist ja patsientide kannatamist.

Siseministeeriumis arutlusel olev korrakaitseseaduse muudatus, mis suunaks joobeseisundi tuvastamise edaspidi erakorralise meditsiini osakondadesse (EMO), on toonud esile tõsise konflikti tervishoiu prioriteetide ja riikliku menetlusvajaduse vahel. Kuigi idee eesmärk on kiirendada õigusrikkumiste menetlemist, ignoreerib see praktilist reaalsust, kus EMO-d töötavad juba praegu oma võimete piiril.

Erakorralise meditsiini osakond on asutus, kus sekundid loevad ja ressurss on alati piiratud. Kui keset ööd saabub patsient eluohtliku terviseprobleemiga, on meditsiinitöötajate fookus ja kogu tehniline varustus suunatud tema aitamisele. Politsei toodud isik, kes vajab vaid joobeseisundi dokumenteerimist, ei ole haige patsient. Tema vajadused on juriidilised, mitte meditsiinilised. Sellise isiku toomine EMO-sse sunnib meditsiinipersonali eelistama bürokraatlikku menetlust abivajaja ravimisele.

Rollide segunemine ja vastutus

Kõige teravam küsimus puudutab arsti ja õe rolli. Tervishoiutöötaja kutse-eetika ja väljaõpe on suunatud patsiendi tervise parandamisele. Joobeseisundi kirjeldamine kriminaalmenetluse jaoks on aga eksperthinnangu andmine, mille eesmärk on luua kohtukõlbulik tõend. Need kaks tegevust on olemuslikult erinevad. Kui arst koostab politseile tõendit, muutub ta riigi tööriistaks menetluses, mis võib kahjustada usaldust arsti ja patsiendi vahel.

Lisaks kaasneb sellega selgusetus vastutuse osas. Eelnõus kavandatud uriiniproovide võtmine kateetriga on invasiivne protseduur, mis kannab riske. Kui sellise tegevuse käigus tekib tüsistus, tekib küsimus, milline vastutuskindlustus seda katab, kuna tegemist ei ole raviteenusega. Selline regulatiivne lünk jätab nii patsiendid kui ka meedikud kaitsetusse olukorda.

Alternatiivide vajadus

Riiklik vajadus kiire ja usaldusväärse joobekontrolli järele on mõistetav, kuid selleks tuleb luua toimivad lahendused õiges kohas. See koht ei ole haigla. Politseiasutused, kainestusmajad või spetsiaalsed ekspertiisikeskused on kohad, kus selliseid toiminguid tuleks läbi viia. Kui riik soovib seda tööd delegeerida tervishoiutöötajatele, peab sellega kaasnema korralik väljaõpe, selge vastutusraamistik ja adekvaatne rahastus. Praegune lähenemine, kus EMO-d peavad lappima süsteemseid puudujääke, on pikaajaliselt jätkusuutmatu.