Albert Linntam: Eesti uurimisasutuste pimesikumäng tundlike terviseandmetega

Analüütik Albert Linntam juhib tähelepanu kaitsepolitseiameti ja politsei- ja piirivalveameti massilisele terviseandmete pärimisele, mis tema hinnangul võib rikkuda patsiendisaladuse kaitse põhimõtteid.

Eesti uurimisasutused on viimastel kuudel avalikkuse ette toonud statistika, mis viitab terviseandmete süsteemsele ja laiaulatuslikule kasutamisele kriminaalmenetlustes. Kui vaadata numbreid, tekib õigustatud küsimus, kas patsiendisaladus kui fundamentaalne õigus on Eestis muutunud vaid teoreetiliseks kontseptsiooniks.

Kaitsepolitseiamet (kapo) sooritas 13 kuu jooksul ligikaudu 13 000 päringut terviseandmebaasidesse. Sellest mahust 2600 päringut tehti teabehanke ja kriminaalmenetluse raames, ilma et asjassepuutuvatel isikutel oleks sellest aimu olnud või neilt nõusolekut küsitud. Politsei- ja piirivalveamet (PPA) lisab sellele summale veel umbes 2500 päringut aastas, õigustades tegevust üldiste politseiliste ülesannetega. See maht tekitab vastuolu seadusandlusega, mis on mõeldud patsiendiandmete kaitsmiseks.

Andmekaitse kui advokaaditunnistuse võrdne õigus

Terviseandmed ei ole tavalised infokillud andmebaasis, millele uurijad võivad piiranguteta ligi pääseda. Need on seaduse silmis kaitstud sarnaselt advokaadi kutsesaladusele, pihisaladusele või ajakirjaniku allikakaitsele. Riigikohus on varasemates lahendites selgelt rõhutanud, et patsiendisaladus katab kõiki tervishoiuteenuse osutamise käigus kogutud andmeid. Lihtne kriminaalmenetluse algatamine ei anna uurijatele automaatset õigust patsiendi kogu haigusloo läbivaatamiseks.

Kuigi seadusandlus näeb ette kitsaid erandeid, näiteks tulevikuohu ennetamist või spetsiifilisi juhtumeid psühhiaatrilise abi valdkonnas, on nende rakendusala rangelt piiratud. Autor leiab, et tuhandete päringute maht ei mahu kuidagi nende erandite kitsasse raamistikku. Tekib olukord, kus riigiasutused näivad tõlgendavat seadust oma vajadustele vastavalt, mitte aga kooskõlas põhiseaduslike printsiipidega.

Vajadus ausa auditi järele

Probleem ulatub uurimisasutuste töömeetoditest kaugemale. Iga ebaseaduslikult või põhjendamatult tehtud päring võib kaasa tuua vastutuse nii tervishoiutöötajatele kui ka andmebaaside haldajatele. Seni antud selgitused on olnud vastuolulised ja jätnud mulje, nagu oleks tegemist igati aktsepteeritava rutiiniga.

Kodanike usaldus nii digi- kui ka õigusriigi vastu on hapras seisus. Selle taastamiseks on vaja erapooletut auditit, mis hindaks iga päringu õiguslikku alust ja selgitaks avalikkusele, miks on andmete selline massiline töötlemine olnud vältimatu. Praegune pimesikumäng ametiasutuste ja kodanike vahel peab lõppema.