Ajaloolised õppetunnid: miks Balti riigid 100 aastat tagasi ühist kaitseliitu ei loonud

Ajaloolane Alexey Uvarov analüüsib 1920. ja 1930. aastatel ebaõnnestunud katseid luua Läänemere piirkonnas ühine kaitseliit. Analüüs osutab, et toonane suutmatus luua siduv sõjaline liit ja lahendada territoriaalvaidlusi jättis riigid Nõukogude agressiooni ees kaitsetuks.

Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse on sundinud Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Soome uuesti hindama oma kollektiivse kaitsevõime tugevust. Praeguses julgeolekuolukorras, kus Donald Trump on nõudnud Euroopalt suuremat panustamist enda kaitsesse, on piirkonna riigid silmitsi sarnase väljakutsega nagu sada aastat tagasi. Ajaloolane ja mälupoliitika ekspert Alexey Uvarov toob välja, et 1920. ja 1930. aastatel nurjusid katsed luua ühtne kaitsesüsteem, sest riigid ei suutnud leppida kokku ühises ohuhinnangus ega ületada omavahelisi territoriaalseid konflikte.

Ebaõnnestunud liidukatsed 1920ndatel

Pärast Esimest maailmasõda tundus mõte Soomest Poolani ulatuvast kaitseliidust loogiline. 1920. aasta suvel Bulduri kuurortlinnas Lätis toimunud konverentsil osalesid kõik regiooni riigid, et arutada majanduslikku ja poliitilist koostööd. Kuigi 30. augustil allkirjastati liidu loomise kavand, jäi see jõustamata. Peamiseks takistuseks sai Poola ja Leedu konflikt Vilniuse üle, mille Poola väed kindral Lucjan Żeligowski juhtimisel 1920. aasta sügisel hõivasid. See muutis Varssavi ja Kaunase koostöö praktiliselt võimatuks, kuigi Eesti ja Läti vajasid Poolat partnerina Nõukogude Venemaa ohjamisel.

Eesti ja Soome salajane koostöö

Kui laiaulatuslik liit ebaõnnestus, hakkasid riigid otsima kahepoolseid lahendusi. Eesti ja Soome sõjaväeametkonnad arutasid 1930ndatel aastatel võimalusi koostööks. Koostööalaste arutelude eesmärk oli kaaluda Soome lahe sulgemist Nõukogude Balti laevastikule, kasutades selleks rannakaitse suurtükke, miinivälju ja allveelaevu. Sellest hoolimata puudus kahe riigi vahel vastastikuse kaitse leping, mis oleks kohustanud ühte riiki sõtta astuma, kui teist rünnatakse. Sõjaline koostöö jäi tehniliseks ja planeerimisalaseks, mitte poliitiliseks tagatiseks.

Balti Entente nõrkus

1934. aastal Genfis allkirjastatud Balti Entente Eesti, Läti ja Leedu vahel oli diplomaatiliselt oluline samm, kuid sõjaliselt tühi. Riigid lubasid koordineerida välispoliitikat, kuid ei loonud automaatset sõjalist kaitsemehhanismi. Leedu vaatas toona Nõukogude Liidu poole kui võimaliku vastukaalu poole Poolale ja Saksamaale, samas kui Tallinnas ja Riias nähti peamise ohuna Moskvat. See erinev ohutunnetus tähendas, et kriisihetkel 1939. ja 1940. aastal tegutsesid riigid isoleeritult, mis lõppes Nõukogude okupatsiooniga.