Ajaloolane: miks Balti riikide ja Soome 100 aasta tagune koostöö ebaõnnestus

Eesti, Läti, Leedu, Soome ja Poola püüdsid 1920. ja 1930. aastatel luua ühist julgeolekusüsteemi, kuid ebaõnnestusid riikide vastandlike huvide ja ühise ohutunnetuse puudumise tõttu. Ajaloolane Aleksei Uvarov analüüsib, miks need katsed nurjusid ja kuidas see mõjutas regiooni saatust Teise maailmasõja eel.

Läänemere regioonis on julgeolekuküsimused pärast Venemaa ja Ukraina vahelise sõja algust taas esiplaanil. Sarnaseid hirme kogeti ka sada aastat tagasi, mil äsja iseseisvunud Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola püüdsid luua ühist kaitseorganisatsiooni, et vältida idast lähtuvat ohtu. Ajaloolane Aleksei Uvarov toob välja, et tookordne ebaõnnestumine ei tulnud suutmatuse tõttu plaane pidada, vaid puudus ühtne arusaam sellest, kes on peamine vaenlane ja millal sekkuda liitlase aitamiseks.

Esimene ambitsioonikas katse leidis aset 1920. aasta suvel Lätis Bulduri kuurordis toimunud konverentsil. Delegatsioonid arutasid nii majanduslikku kui ka poliitilist koostööd. Kuigi 30. augustil allkirjastati liiduprojekt, ei ratifitseerinud Soome ja Poola seda kunagi, Leedu aga keeldus sellele alla kirjutamast. Takistuseks sai Poola ja Leedu konflikt Vilniuse pärast, 1920. aasta sügisel okupeerisid Poola väed kindral Lucjan Żeligowski juhtimisel linna, mida Leedu pidas oma pealinnaks.

Piiratud koostöö ja salaplaanid

1922. aasta märtsis allkirjastasid Soome, Eesti, Läti ja Poola Varssavis uue leppe, mis keelas vastastikku vaenulikud tegevused. Selles polnud aga otsest kohustust sõtta astuda, kui üht liiget rünnatakse. Soome parlament keeldus seda ratifitseerimast, kartes uusi välispoliitilisi kohustusi, ning hakkas eelistama neutraliteeti ja koostööd Skandinaavia riikidega.

Eesti ja Soome leidsid siiski ühise keele. 1930. aastal alustasid kahe riigi kindralstaabid koostööd, et Soome lahe kaudu Nõukogude Liidu laevastikku tõkestada. 29. novembril 1932 kooskõlastati esimene ühine sõjaline plaan. Mõlemad riigid kavatsesid kasutada tsaariaegse Peeter Suure merekindluse jäänuseid ja rannakaitse suurtükke, et blokeerida nõukogude laevade väljapääs Kroonlinnast ja Leningradist. Ehkki sõjalised planeerijad tegid tihedat koostööd, puudus kahe riigi vahel ametlik vastastikuse abistamise leping, mis oleks kohustanud teist poolt automaatselt appi tulema.

Balti Antant ja 1940. aasta suvi

1934. aastal sõlmiti Genfis Eesti, Läti ja Leedu vahel niinimetatud Balti Antant. See oli diplomaatiline kooskõlastusmehhanism, kuid mitte militaarliit. Riikide ohutunnetus erines endiselt: Eesti ja Läti pidasid suurimaks ohuks Nõukogude Liitu, Leedu aga nägi liitlast pigem võimalusena tasakaalustada suhteid Poola ja Saksamaaga.

Kui Nõukogude Liit 1939. aasta sügisel pärast Molotov-Ribbentropi pakti Eestile, Lätile ja Leedule baaside rajamist nõudis, olid need riigid sunnitud järele andma. Soome aga keeldus sarnastest nõudmistest, mis viis Talvesõjani. 1940. aasta juunis okupeeris Nõukogude Liit kõik kolm Balti riiki, põhjendades seda muu hulgas väidetega, et Balti Antant oli muutunud Nõukogude-vastaseks sõjaliseks liiduks, mida riigid ise eitasid.