Aivar Usk: faktid ei pruugi „kliimakriisi" müütide vastu piisata

Elektroonikainsener Aivar Usk kirjutab, et kliimaseaduse ja suve saabumise taustal on „kliimakriisi" mõiste meediakasutus taas hoogustunud. Üha rohkem kliimarealiste üritab seda narratiivi faktidega ümber lükata, kuid kliimaaktivistide veendumusi see ei muuda.

Viimastel kuudel on Eesti meedias taas sagedasemaks muutunud sõnapaari „kliimakriis" kasutamine, seda nii kliimaseaduse arutelu kui ka suve taastulemise taustal. Elektroonikainsener Aivar Usk leiab, et faktidega relvastatud kliimarealiste hulk kasvab, kuid nende argumendid ei näi kliimaaktiviste kuigivõrd heidutavat.

Narratiiv versus andmed

Uski sõnul on paradoksaalne, et mida rohkem teaduslikke andmeid kliimamuutuste tegeliku ulatuse ja tempo kohta lauale lüüakse, seda kindlamalt näib aktivistide veendumus „kliimakriisist" kinnistuvat. Faktide esitamine ei pruugi olla piisav, kui vastaspool lähtub eelkõige väärtuspõhistest hoiakutest, mitte empiirilistest tõenditest.

Kliimarealiste peamine etteheide on, et „kliimakriisi" mõistet kasutatakse meediapildis sageli liigselt dramatiseeritult, jättes vaatajale mulje olukorrast, mis tegelikkuses on keerukam ja mitmekihilisem. Nad rõhutavad, et teaduslik konsensus kliima soojenemise kohta ei võrdu automaatselt katastroofstsenaariumi vältimatusega.

Mida see tähendab avalikule arutelule

Usk tõstab esile, et selline lõhe faktiargumentide ja aktivistliku retoorika vahel muudab tõelise ühiskondliku debati keeruliseks. Kui üks pool peab end faktide kandjaks ja teine väärtuste kaitsjaks, jääb ühine keel leidmata.

Küsimus, kas faktidest ikka piisab müütide murdmiseks, on üha aktuaalsem ka laiemas infosõja kontekstis, ning kliimadebatt on selle nähtuse üks ilmekamaid näiteid tänapäeva Eesti avalikus ruumis.