Aivar Kokk: põlevkiviõli kindlustab Eesti toimepidevuse rasketel aegadel

Põlevkiviõli tootmine on kujunenud Eesti majanduse ja julgeoleku vältimatuks toeks, kuid 2027. aastal jõustuvad Euroopa Liidu regulatsioonid ähvardavad sektori sulgeda. Poliitik Aivar Kokk leiab, et Eesti peab Euroopa tasandil otsustavamalt oma riiklike huvide eest seisma.

2027. aasta märts on Eesti tuleviku seisukohalt kriitiline verstapost. Lisaks riigikogu valimistele kukub sel ajal Euroopa Komisjoni seatud tähtaeg heitmekaubandussüsteemi (ETS) muudatustele. Need planeeritavad regulatsioonid võivad lüüa hävitava hoobi Eesti õlitööstusele, mida tööstusjuhid on juba nimetanud sektori lõpuks viie aasta vaates.

Aivar Kokk märgib, et põlevkivi on muutunud ideoloogiliseks tüliküsimuseks, mille praktiline väärtus riigi toimepidevusele jääb sageli tagaplaanile. Fookus on ammu nihkunud elektri tootmiselt väärtuslikele vedelkütustele, mida kinnitab ka sel neljapäeval avatav Enefit 280-2 õlitehas. See tootmisvõimekus ei ole luksus, vaid strateegiline puhver ajal, mil rahvusvahelised energiaturud on äärmiselt ebastabiilsed.

Strateegiline julgeolek ja majandusmõju

Energiakriisi ajal on kohalik põlevkiviõli toiminud asendamatu alternatiivina maagaasile. Kui gaasitarned Hormuzi väina kaudu või muudel globaalsetel põhjustel katkevad, vajab Eesti omatoodetud kütust toasooja tagamiseks Tallinnas ja Narvas. Andrus Durejko Eesti Energiast ja Ahti Asmann Viru Keemia Grupist on edastanud kliimaministeeriumile selge hoiatuse: kavandatud piirangud seavad ohtu mitte ainult tarnekindluse, vaid ka majandusliku stabiilsuse.

Sektori finantsjalajälg on riigile märkimisväärne. Viru Keemia Grupp panustab riigikassasse 50 miljonit eurot aastas, Eesti Energia vedelkütuste müügitulu ulatus mullu 150 miljoni euroni. Peaminister Kristen Michal on toonitanud, et need summad on riigieelarve seisukohalt kriitilised. Ida-Virumaal on põlevkivitööstus endiselt piirkonna suurim kõrgepalgaliste töökohtade looja, mistõttu sektori hääbumine tähendaks piirkonnale sotsiaalmajanduslikku tagasilööki.

Eesti peab hakkama Euroopa tasandil julgemalt erandeid taotlema. Seni on Eesti eelistanud Euroopa Liidu algatuste puhul vaikset sabassörkimist, kuid oma unikaalse maavara ja julgeoleku kaitsmine eeldab sirget selga. Kui riik ei seisa praegu oma huvide eest, luuakse eeldused ühiskondlikuks lõhestumiseks, mida saab ära kasutada ainult Venemaa.