AfD tõusev toetus peidab teravat võimuvõitlust Weideli ja Chrupalla vahel

Saksamaa parempopulistlik erakond AfD on üleriigiliselt populaarseim partei, kuid kulisside taga käib äge võimuvõitlus kahe juhi vahel. Alice Weidel püüab kujundada erakonnast mõõdukamat jõudu, Tino Chrupalla aga hoiab kinni traditsioonilistest Ida-Saksamaa valikutest. Politoloog Kai Arzheimer hoiatab, et erakonna lõhestamine on ebatõenäoline.

Saksamaa AfD toetus ulatub 25-29 protsendini ning partei on praegu riigi populaarseim. Ida-Saksamaal on selle positsioon eriti tugev, Saksi-Anhalti liidumaal on erakond lähedal absoluutse enamuse saavutamisele sügisestel valimistel. Ent samal ajal, kui valijad AfD-le järjest juurde voolavad, süveneb erakonnas sisepinge.

Kaks juhti, kaks suunda

Erakonna kaasesimehed Tino Chrupalla ja Alice Weidel on erakonda koos juhtinud alates 2022. aastast. Esialgne tööjaotus oli selge: Ida-Saksamaalt pärit ja venemeelseks peetav Chrupalla pidi hoidma traditsioonilist valijaskonda, lääne-sakslannast endine Goldman Sachsi ökonomist Weidel aga meelitama konservatiivseid valijaid läänepoolsetest liidumaadest.

Avalikult esineb kaksikjuhtkond ühtse rindena, kuid viimase aasta jooksul on tasakaal muutunud. Erakonna viimasel kongressil tõrjusid Weideli liitlased Chrupalla toetajad partei juhatusest välja. Chrupalla valiti kaasjuhiks küll tagasi, kuid tema tegelik mõju on vähenenud ja positsioon hapras seisus.

Höcke tiib blokeerib mõõdukamale kursile pöördumise

Weideli ja tema lähima liitlase Sebastian Münzenmaieri ümber koondunud võrgustik tahab AfD-st teha usaldusväärse konservatiivse alternatiivi traditsioonilistele parteidele. Sellele plaanile seisab vastu erakonna radikaalne tiib eesotsas Tüüringi parteijuhi Björn Höckega.

Höcke kasutab natslikku retoorikat ja lükkab kompromissid kategooriliselt tagasi. Tema poolehoidjad võrdlevad Weidelit halvustava tooniga Itaalia peaminister Giorgia Meloniga, vihjates, et Weidel müüb erakonna põhimõtted peavoolu heakskiidu nimel maha. Nende silmis ei tohiks AfD püüdagi muutuda nn vastuvõetavaks, erakond peab jääma jõuliseks protestijõuks.

Höcke mõjuvõim on viimastel aastatel kasvanud ning võimuvõitlus on kandunud partei piirkondlikesse organisatsioonidesse.

Politoloog: lõhestamine on illusioon

Mainzi ülikooli politoloogiaprofessor Kai Arzheimer ütleb, et Weideli ja Höcke vastasseis ei vii erakonda lagunemisele, pigem aitab see parteil erinevaid valijarühmi ühe katuse alla koondada.

«AfD-s pole enam alles ühtegi niinimetatud mõõdukat. Kõik, kes on endiselt erakonna liikmed, lepivad vähemalt vaikimisi selle äärmiselt radikaalse positsiooniga. Seetõttu ei usu ma, et AfD-d oleks võimalik lõhestada, sest enamik liikmeid aktsepteerib seda väga natsionalistlikku ja isegi rassistlikku ideoloogiat,» ütles Arzheimer.