Abhaasia eestlased pidasid malaariat niiske maa ja liigse töökuse süüks

19. sajandi lõpus Abhaasiasse kolinud eestlased ei teadnud, et malaariat levitavad sääsed, ning seostasid haigust niiske maapinna, toorete marjade ja liigse pingutamisega. Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur Aivar Jürgenson uuris, kuidas asunikud surmava haigusega võitlesid.

Abhaasiasse 1880. aastatel rajatud Eesti külades Linda, Estonia, Salme ja Sulevi kujunes malaaria kiiresti uute elanike suurimaks ohuks. Esimestel aastatel suri asundustes ligi 16 protsenti elanikest ning haigus tabas rohkem kui poolt saabunud väljarändajatest.

Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur Aivar Jürgenson pani asunike kogemuse kokku kirjavahetuste, mälestuste ja toonaste ajaleheartiklite põhjal. Ülevaade ilmus ajakirjas Philological Researches.

Tol ajal ei olnud teadus veel kindlaks teinud, et malaariat kannavad edasi sääsed. Levinud arusaama järgi tõusis haigus mürgise auruna niiskest pinnasest ja soodest. Seetõttu ehitati maju vaiadele, et õhk saaks põranda alt läbi liikuda, ning hakati soid kuivendama ja eukalüptipuid istutama.

Need võtted aitasid tegelikult vähendada sääskede paljunemispaiku, kuigi asunikud ei mõistnud veel nende putukate rolli. Haigust seostati ka keetmata vee, toorete marjade ja liigse töörügamisega. Eestlased arvasid alguses, et põhjamaine inimene ei talu kuuma kliimat ning haigestub liigse pingutuse tõttu. Hiljem sai selgeks, et kurnatus oli pigem malaaria tagajärg.

Ravimisel põimusid rahvapärimus ja tollane meditsiin. Eestist pärit uskumuse järgi oli halltõbi halli vanamehe kujuline vaim, keda tuli peletada või ehmatada. Mõned haiged püherdasid sealauda õlgedes või magasid surnuaialt võetud ristipuu tükiga vasaku külje all. Kuigi arstid soovitasid hiniini, pelgasid asunikud selle kibedat maitset ja pidasid ravimit mürgiseks; osa eelistas sümptomite leevendamiseks kohalikku veini.