85 aastat juuniküüditamisest: ohvriteks olid eelkõige lapsed ja arreteeritute pered

Pühapäeval möödub 85 aastat 1941. aasta juuniküüditamisest. Ajaloolased on aastatepikkuse arhiivitöö käigus tuvastanud tuhandete ohvrite saatuse ning lükanud ümber müüdi küüditamise sõjalisest vajadusest.

Pühapäeval, 14. juunil 2026, täitub 85 aastat ühest Eesti ajaloo traagilisemast sündmusest, 1941. aasta juuniküüditamisest. Stalini režiimi korraldusel viidi sel päeval Eestist, Lätist ja Leedust kümneid tuhandeid inimesi Siberi ja teistesse kaugete piirkondade vangilaagritesse. Ohvrite hulgas olid eeskätt naised, lapsed ja arreteeritud meeste pereliikmed.

Arhiivitöö avab traagilise tõe

Aastakümnete pikkune põhjalik arhiivitöö on võimaldanud ajaloolastel tuvastada tuhandete konkreetsete ohvrite saatuse ning täpsustada ellujäänute arvu. Uurijad on töötanud läbi nii Eesti kui ka venekeelsed arhiivimaterjalid, et saada võimalikult terviklik pilt sündmuste ulatusest ja tagajärgedest. Iga tuvastatud nimi annab küüditamise abstraktsetele arvudele inimlikud näod.

Samas on ajaloolaste töö tulemuseks kindel ümberlükkamine nõukogudeaegsele propagandamüüdile, mille kohaselt olid küüditamised sõjalise vajaduse dikteeritud julgeolekumeede. Uuringud näitavad selgelt, et tegemist oli hoolikalt kavandatud poliitilise operatsiooniga, mille tegelik eesmärk oli hävitada äsja okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu rahvuslik eliit, haritlased, sõjaväelased, ametnikud ja ettevõtjad koos peredega.

Lapsed, unustatud ohvrid

Eriti valuline on küüditamise laste tragöödia. Küüdirongidesse laaditi terved perekonnad, kusjuures sageli olid isad juba eelnevalt arreteeritud ja tapetud, mistõttu jäid emad koos lastega üksi vaenlasena käsitletud inimestena Siberi külma ja nälja kätte. Paljud lapsed surid juba esimesel talvel, teised kasvasid üles võõrsil, kaotades oma keele, kultuuri ja identiteedi.

Tänavune aastapäev on kutse nii mäletamiseks kui ka teadmiseks. Küüditamise mälestamine on Eestis riiklik traditsioon, mis tuletab meelde, et vabadus ja iseseisvus ei ole enesestmõistetavad. Ajaloolaste töö tagab, et ohvrite nimed ja lood ei kao ajaloo hämarusse, vaid jäävad elavana järeltulevate põlvkondade mällu.