40 aastat tagasi: Elmar Lepp avas Pärnus Nõukogude Liidu esimese erabaari

Täpselt 40 aastat tagasi, 21. juunil 1986, avas Elmar Lepp koos Enn Kaljumäega Pärnu rannakompleksis Videobaari, Eesti NSV esimese eraettevõtte. See tilluke videobaar oli Nõukogude Liidu eraettevõtluse esimene võrse, kus päeval vaatasid lapsed multikaid ning õhtuti meelitas enneolematu Hollywoodi sisu rahvast kaugelt kokku.

Täpselt 40 aastat tagasi, 21. juunil 1986, tegi Pärnu rannakompleksis ukse lahti Videobaar, Eesti NSV ning kogu Nõukogude Liidu esimene eraettevõte. Selle taga seisid kaks ettevõtlikku meest: Elmar Lepp ja Enn Kaljumägi.

Idee sündis Gruusias

Innustus äritegevuseks tuli 1986. aasta kevadiselt reisilt Suhhumi. «Grusiinid seal uhkustasid, et neil on erabaarid. Tegelikult kuulusid need muidugi riigile. Aga erabaari mõte meile meeldis,» meenutab Lepp.

Kapital oli meestel olemas, mõlemad teenisid põhitöö kõrvalt lisaraha. Lepp tõi Soomest välisriideid ja tehnikat ning müüs neid edasi. «Mul oli väike kodu-Anttila,» naerab ta. Ruumid üüriti Pärnu teenindus- ja tootmisvalitsuselt rannakompleksis, avamisluba käidi küsimas majandusministeeriumist Tallinnas Narva maanteel.

Juriidiliselt polnud eraettevõtlus NSV Liidus tollal lubatud, kuid seaduslüngad võimaldasid allkirja kätte kaubelda. «Keelatud oli äritegemine ja tööjõudu ei tohtinud kasutada,» selgitab Lepp. «Sellepärast oli teenindus meie enda ja meie abikaasade õlul, oma ämmad käisid koristamas.» Lepp lükkab ümber ka spekulatsioonid KGB-koostöö kohta: «Meil ei olnud KGBga mingit pistmist.»

Enneolematu kogemus nõukogude halluses

Videobaar mõjus ümbritseva halluse taustal tõelise värvilise eksootikamaana. Kohviku kahes nurgas olid televiisorid, kus jooksis peamiselt välisvärk, Hollywoodi kassahitid nagu «Rambo» ja «Terminaator», muusikavideod ning lastele «Tom ja Jerry» ning «Nu Pogodi». Lepp oli soetanud Leningradist kaks Panasonicu videomakki ning Soomest videokasetid.

Pilet seansile maksis 50 kopikat, tavaline kinopilet jäi toona vahemikku 10-25 kopikat, kuid ukse taga vonkles tihtilugu pikk järjekord. Alkoholi esimesel aastal ei müüdud, selle asemel pakkus Lepp originaalseid jäätisekokteile tarhuniga ja mangomahla kihiti ning maitsvat masinakohvi, millest tol ajal kaubanduses nappis.

Pidulikule avamisele tuli kohale EKP Pärnu linnakomitee esimene sekretär Kersti Rei ning sündmusest tehti lõik ringvaatesse «Nõukogude Eesti». Hiljem külastas videobaari ka EKP keskkomitee I sekretär Karl Vaino. Rootsi meedia tituleeris Elmar Lepp Nõukogude Liidu esimeseks kapitalistiks.

Uued tuuled muutsid reegleid

1986. aasta novembris võttis NSV Liidu Ülemnõukogu vastu individuaaltöö seaduse, mis lubas teatud kategooriatel inimestel lisatööd teha. Aasta hiljem jõustus veelgi mahukam kooperatsiooniseadus, mis võimaldas luua riigist sõltumatuid ettevõtteid ja palgata töötajaid.

Uute seaduste tuules muutus ka videobaari atmosfäär, nüüd sai ise hinda kujundada ja alkoholi müüa. Lepp ehitas oma kulul baari tantsupõranda, kuigi äripartner Kaljumägi vastu oli: «Kui inimesed tantsivad, siis nad ju ei joo. Aga kasumlikum on, kui joovad.»

1989. aastal rendileping lõppes ja videobaar suleti. Lepp avas samas rannakompleksis Sky baari, ühe Eesti esimese noobli ööklubi, ning lisaks rannatarvete laenutuse, õllebaari ja komisjonikaupluse Hüsteeria Pikal tänaval. «Raha pidi kogu aeg liikumises olema, alati oli vaja midagi uut teha ja osta,» sõnab ta.